KUIDAS KAARDISTADA VÄÄRTUST: 2013 oli valimiste aasta, valmis film aktivismist – „Okupeeri oma müür“. Valimisi jätkub ka järgmisse kahte aastasse. Yoko Alender, kes tegi valimistel Kalamajas uskumatu tulemuse, arvab, et kodanike ühiskondlik aktiivsus on ikkagi liiga madal. Miks? Yoko uurib seda koos sotsioloogi Peeter Vihmaga. Lõpuks liitub ka Eerik-Niiles Kross.
Milline on tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas „normaalne“ valimisaktiivsus? Kas 60% nagu Eestis, 70% nagu Soomes või 85% nagu Rootsis? Kuidas on Rootsis sellise valimisaktiivsuseni jõutud? Omast kogemusest tean öelda, et Rootsi koolis on väga tugev ühiskonnaõpetuse tase. „See, kes ei vali, on pätt,“ ütleb väliseesti päritolu sõber Liina. „Kui sa ei vali – kuidas sa siis pärast midagi öelda saad?“
Meil on valimisaktiivsus kõige madalam noorte ja madala haridustasemega inimeste seas. Olukorras, kus sisuliselt 25–30% inimeste toetuse saanud erakond on võimul, tekitab teatud osas ühiskonnas pettumust, stressi, isegi kurjust – kas sa tunned kedagi, kes tunneb kedagi…
Valimisaktiivsus jäi mõrult madalaks. Kui 2013. aasta kohalikel valimistel oli see Tallinnas 63,19%, siis aastal 2009 oli see 65,74%.
Millised on selle apaatia tagamaad? Kutsusin vestlema sotsioloogi Peeter Vihma.
„Inimestel sai iga kord kõrini“
Peeter Vihma: Mina mõtlesin sellele teemale laiemas perspektiivis – üks põhjus, miks Nõukogude Liit langes, oli see, et inimestel sai kõrini sellest, kuidas iga kord, kui nad piima ostsid, ehitasid nad üles sotsialismi; oli kõrini igapäevaelu ülepolitiseerimisest, ei viitsinud enam „Au tööle“ karjuda, tahaks lihtsalt oma asja ajada. Ma ei tea, kui kiiresti need asjad ühiskonnas muutuvad, ilmselt hästi aeglaselt. Praegu mõtleb osa inimesi ehk, et lõpuks ometi on meie omad inimesed pukis, teevad enam-vähem normaalseid otsuseid ja mina ei pea sellega oma pead vaevama.
Yoko Alender: Kas nüüd on ehk selles osas mingi pöördepunkt? Esimesi kordi käisid nüüd ju valimas inimesed, kes on üles kasvanud ilma NL taagata ja loodetavasti koolis õppinud, et valimine käib demokraatliku ühiskonna kodaniku kohustuste hulka. Tegelikult on igaühelt ju nii vähe nõutud…
Peeter: Me ju isegi ei oota vist veel, et inimesed loeksid valimisprogramme… Ootaks, et inimesed vähemalt käiks valimas. Me oleme kõvasti uurinud venelaste integreerumist Eesti ühiskonda, aga me ei ole kunagi uurinud eestlaste integreeritust ja mis on integreerituse etalon. Kas on olemas selline inimene, kelle kohta me saaksime öelda, et vaat tema on ühiskonda integreeritud. Nüüd need värskemad uuringud näitavad, et 30–40% eestlastest ei ole ka integreeritud.
Yoko: Enam-vähem sama palju kui neid, kes valimas ei käi.
Peeter: Teine asi – meie ettekujutus integratsioonist on niivõrd liberaalindividualistlik või individuaalliberalistlik… et inimene valimise kaudu ongi integreeritud. Okei, see on üks kolmandik mõõdikust… Aga vaadakem nii, et inimene võib olla hästi integreeritud mingisse oma väiksesse gruppi ja samal ajal hoolida vähe sellest, mis jääb grupist väljapoole. Näiteks külakogukonnad, kus kõik kõiki teavad ja kehtib teatav naturaalmajanduski, on näited sellest. Või teine variant: mulle rääkis üks Lasnamäe 9-korruselise müürimaja elanik, kuidas kõik nende maja elanikud vanasti teadsid teineteist, olid totaalselt integreeritud, niipea kui keegi uus sisse kolis, mindi külla vaatama jne. Nüüd olevat aga juba eestlasi sisse kolinud ja olud muutunud. Maja kui mitteametlik selts. Eesti ühiskonnas ongi nägemus ühiskonnast selline – minu küla, minu maja, minu sõbrad…
Yoko: Minu Facebook ongi kogu meediaruum…
Peeter: Just, ja kes need tegelikult on? Sinu 200 või, olgu, 600 sõpra.
Yoko: Jah, sellega siis see maailm piirdub. Aga see on vist maailmas üldine trend… Mingid paralleelmaailmad, sageli osaliselt piirideülesedki, tekib mingi pettekujutelm, et see on sinu maailm, kus sa elad. Meediaruum on nii killustunud ja siis näib, et saad ju kogu info kätte, aga tegelikult on see ainult su sõprade info, mis sinuni jõuab. Kõlakoja efekt. Eks see toimib ka erialasid pidi – näiteks loomeinimeste klann jne.
Peeter: Et kui sul ei ole sõpru näiteks riigisektoris, siis…
Yoko: Aga kas see on ka ohtlik, see n-ö näiline integreeritus? Kuulumine mingisse väiksesse rühma loob vajaliku heaolu. Ja seda raskem on nende väikeste suletud mullidega luua riigis tervikuna sidusust, mille puudumine end igal sammul tunda annab…
Peeter: Ning samas – just sotsiaalne sidusus on see, millest tehakse naljaseriaali.
„Sidusus, mitte naljaseriaal“
Yoko: Aga tagasi valimisaktiivsuse juurde. Oletame, et inimkonnas ongi ca 20% selliseid, kes lihtsalt ei lähe valima, aga siis jääb tänasega ikka veel üle ca 20%. Kes nad on ja kuidas nendega kõnelda, millist sõnumit nad kuulavad? Kuidas neid integreerida, kui soovite saavutada ühiskonnas suuremat sidusust? Kas sotsiaalteadlased on seda gruppi üritanud defineerida?
Peeter: Sotsiaalteadlased toovad välja teatud profiili, vanuselise, haridusliku, piirkondliku… Aga olulisem on, ma arvan, kultuuripsühholoogia – mingi tõrge aktiivsuse suhtes, mis nüüd väga-väga vaikselt – liiga vaikselt – hakkab murenema… Miks on nii, et keegi ei taha olla esimene, kes tõuseb püsti ja ütleb: „Kuulge, see on jama, mis te teete!“
Kui igas seltskonnas oleks keegi, kes ütleks, lähme täna teatrisse või seenele, siis ta ongi aktivist. Me loodame, et kui igas väikeses grupis on keegi, kes veab, siis nähtamatu käsi muudab nii kogu ühiskonna aktiivsemaks. Aga sellist gruppidevahelise sidususe tekitamist, kuidas seda saavutada…
Yoko: Võtame jälle Rootsi näite, kus ühiskonna sidusus, kasvõi valimisaktiivsuses väljenduv, on välja kujunenud ajal, mil trükimeedia roll oli suur. Ajaleht ilmus ja hommikul oli piltlikult öeldes suur osa ühiskonnast kursis, mis seal kirjutati, info filter oli ühine väga laiale osale ühiskonnast. Täna see enam nii ei ole, meediaruum on muutunud.
Peeter: Võrgustuv ühiskond. Aga ongi teadmiste küsimus, et kuidas ühiskondlikus elus osaleda. Kodanikukasvatuse tunnis räägitakse ju teatud demokraatia põhitõed ära, aga lõpukirjandis kirjutatakse, et teen oma tööd ja nii panustan riigi arengusse.
Yoko: Üsna kitsas ja individualistlik lähenemine. Mina ja maailm.
Peeter: Ja selle pendli teine pool on „Persse see maailm!“. Mina ja minu küla, minu kamraadid, gäng, maffia, partei… See, millega integreerimise, sotsiaalse kapitali jms teooriad üritavad tegeleda, räägib sellest, kuidas ühildada neid kaht, kuidas need süsteemid võiks korraga toimida. Kuidas suurendada usaldust üksteise vastu on tegelikult küsimus, kuidas süvendada teadmist, et võime teist inimest usaldada.
„Mis väärtusi me teame peale raha?“
Yoko: Võrgustunud ühiskonna mudel töötab justkui endale vastu, näiliselt saame oma väiksemas grupis osaleda, aga tegelikult karbistume igaüks oma mulli. Kas siis teadjatel on mingeid teooriaid või suundi, kuidas seda võru lahti kerida?
Peeter: Midagi radikaalselt uut ei ole, on nägemus aktivismist, mis kogu aeg lükkab seda diskursust takka. Saame kokku, tõmbame diskussiooni kuhugi gruppi, üks aktivistidest ütleb seepeale, et teda see teema enam ammu ei huvita, et ta on juba järgmise asja juures. Gruppi tuleb hoida kogu aeg lahtisena, see on justkui avatud ruumi mudel ja võtab muidugi kõvasti energiat.
Yoko: Igaüks tegeleb sellega, mis talle ühiskonnas justkui hetkel kõige enam korda läheb. Üsna mõistlik.
Peeter: See mudel toimib niikaua, kuni inimesed lähevad tülli… Inimesed ei räägi teineteisega, sõimlevad…
Yoko: Teisalt mingites organisatsioonides ei suudeta jälle otsuseid vastu võtta, muudkui mõeldakse, arutatakse, ei taheta kellelegi varba peale astuda… ja nii stagneerutakse…
Peeter: Mingites otsustes on konsensuse saavutamine, pikk ja aeganõudev arutelu vajalik. Inimeste kaasamisega poliitikasse ei tohi kiirustada. Psühholoogia küsimus – mida kiiremad otsused, seda suuremat vastumeelsust, ebakindlust need tekitavad. On vaja kohanemisaega ühiskondlikul ja ka isiklikul tasandil.
Yoko: Mõtestaks seda, mis siis selle „pärisühiskonna“ või uue mudeli juurde käib? Esimene põlvkond täiskasvanuid, kes on priid nõukogude pärandist, uus kooliharidus…
Peeter: Teatud elatustase, jõukus, majanduslik kindlustatus. Keskmine palk…
Yoko: Mis on ikka veel väga madal. Suur osa meist elab ikka veel suhteliselt kehvasti. Ülemine ja alumine ots on teineteisest üsna kaugel.
Peeter: Inimestel on ideoloogia või hegemoonia – idee, mille nimel sa võitled, kuigi see sind eriti ei aita. Miks on eestlased tükk aega valinud erakonda, mis kuulutab jõukust – sest nad vajavad seda, tahavad sellega samastuda. See ongi poliitika ülesanne – visioneerida seda soovitud tulevikku! Seda ei ole tehtud halvasti, küll aga pisut ühekülgselt. Sotsiaaldemokraatidel asi ei edene, sest neid tõlgendatakse ikka kui vasakpoolset punaparteid, jõukust laiali jagavat süsteemi.
Yoko: Inimeste arusaamad, eelarvamused muutuvad aeglasemalt kui asjad iseeneses.
Peeter: Mis väärtusi me teame peale raha? Kui koolis õpilastelt küsida, läheb ikka tükk aega, enne kui midagi tuleb. Kunagi oli hea näide loomemajanduse seminaril, kus üks Silmeti mees võttis taskust välja metallitüki ja ütles, et see on väärt 60 000 eurot. Mille peale üks muusikaeksportöör nentis, et samapalju on Eesti aastase muusikaekspordi rahaline väärtus, aga ehk on seal siiski veel miskit enamat?
„Rahvuslik majandus“
Vahepeal liitub Eerik-Niiles Kross ja haarab teemal sarvist.
Eerik-Niiles: Mina arvan, et papp on jätkuvalt probleem. Mul ei ole muidugi empiirikat, aga mulle tundub, et ikka väga paljude jaoks on teda veel liiga vähe. Ja nemad käivad valimas ja ei käi ka. Küll aga on tekkinud mingi seltskond, protsentuaalselt ei ole neid võib-olla palju, aga nad on häälekad, kelle jaoks õnn on tähtsam kui raha ja nemad ei käi põhimõtteliselt valimas.
Yoko: Nii ilmnebki võrgustikuühiskonnas, et räägitakse kaasa oma mullide sees, aga suuresse pilti keeldutakse suhestumast. Ilmselt nendel inimestel ei ole olnud seda miskit, mida valida, millega samastuda. Eelnevat kokku võttes – on aeg poliitikutel sõnastada visioon, kus lisaks jõukusele on ka teisi väärtusi.
Peeter: Jah, sest millest need mullidki, näiteks seltsid lähtuvad – eelkõige oma huvidest, aga ka väärtustest, mille sõnastamisel on poliitikutel kui riigi juhtidel jätkuvalt oluline roll, kasvõi eeskujus, kuidas riiki juhitakse.
Eerik-Niiles: Mina arvan, et vastus on rahvuslik majandus, see sisaldab mitmeid väärtusi jõukuse kõrval. Hoiame omasid, toetame oma loomingulist ja ettevõtlikku seltskonda, loome jõukust juurde. Kui käsitleme Eestit kui kogukonda, siis see kogukond vastutab selle maatüki eest siin, see on ainult meie huvides, et meil läheb siin hästi. Kui me ise enda majandusmudelit paika ei pane, teeb seda keegi teine meie eest.
