Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud sellel ja edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Suvi sai läbi. Algas uus istungjärk. Tegelikult algas meie pere jaoks uus aasta juba 1. septembril. Sel aastal esmakordselt kaks väiksemat ühes lasteaiarühmas ja kaks suuremat koolis. Kahe nädalaga saime esimesest väsimusest ja šokist üle ja nüüd on nädala töörütm kõigil juba päris hästi käpas. Eilse ilusa pühapäeva veetsime metsas. See oli vajalik koosolemise aeg ja puhastus linna kohustustest kõigile.
Suve teine pool oli ühiskondlikus elus intensiivne. Kriise tuli uksest ja aknast. Üks päev tõusis ka minu sisemine temperatuur nii kõrgeks, et keha otsustas end jahutada pisaratega. Kõigepealt uudis Vao keskuse süütamisest ja siis paari tunni pärast pildid Süüria põgenikpoisist, kelle elutu keha politseiniku süles oli äravahetamiseni sarnane mu väikseima poja omaga, kui teda öösiti enda kõrvalt oma voodisse tassin. See lõi hetkeks jalad alt. Usun, et paljud tundsid sel päeval sama. Peale emotsioonide lahtumist ja mõistuse naasmist tõdesin, et igas haiguses on kriisimoment, kus on kõige hullem ja siis justkui hakkab kergemaks minema, toimub selginemine ja lõpuks paraneminegi. Ehk siis, mulle tundub, et oleme võrreldes varakevadega kui ilmus sotsiaalse arengu indeksi raport, kust kerkis ka ühiskonna võimalik sallimatus erinevuste suhtes, mida blogis ka kommenteerisin, liikunud avalikus arutelus sisukuse ja suurema mõistmise suunas. Paljud erinevad arvamused on leidnud väljendust. Siiski, pean ka mina oluliseks tõmmata selge piir arvamusavalduste, vihakõne ja kuritegude vahel. Tänase riigikogu istungjärgu avakõnedes rääkisid nii riigikogu esimees kui president sel teemal väga selget ja mõistlikku juttu. Arvamusfestivalil oli jälle palju külastajaid, inimesed olid tulnud peredega, arutelusid, kus osaleda toimus vist küll igale huvilisele, samuti põnevaid tegevusi. Meiegi saime perega hulga uusi mõtteid ja kogemusi. Lapsed ütlevad veel nüüd aegajalt, et tahaks sinna Arvamusfestivalile ja siis võiks nende arust mõnel suvel kohe kuu aega seal Paides puhata, sest seal oli nii äge. Vot siis. Aitäh korraldjatele ja kõigile, kellel on indu ja pidevat julgust ja armastust oma riigi ja inimeste vastu, et selliseid asju teoks teha. See on vajalik töö!
“Ja ennäe imet – pikkamööda, aastakümneid väldanud arvamustevahetuse käigus hakkasid inimeste üldised arvamused muutuma. Muidugi tasapisi, vähehaaval, teosammul.” Kirjutab Jaan Tõnissoni pojapoeg Tõnis Tõnisson asjalikus arvamusloos, mis on üks asjalikest lugudest sel teemal, mida soovitan taustaks lugeda.
Samuti oli rõõm, et Helen Sildna ja tema kaaslaste toel sai teoks Sõbraliku Eesti toetuskontsert. Hea oli seal näha tuttavaid, veel parem aga neid keda ei tunne, sest see kinnitas veendumust, et positiivse eluhoiakuga inimesi on Eestis tegelikult palju. Sõbraliku Eesti puhul meeldib mulle väga see lihtne viide sõbralikkusele, kui positiivsele meelestatusele. Muidugi ei lahenda meelestatus ja tore üritus kõiki probleeme, küll aga aitab ehk mõnesid ennetada ja luau pinnase teistega tegelemiseks konstruktiivses meeleolus. Sallivuse sõna on ses mõttes kummaline – seda on lihtne osadel kritiseerida, stiilis “sallijad levitavad ise vihavaenu”, kuigi see kriitika võib siiski mõistmatuks jääda. Nimelt tuleneb see negatiivne tunnetus ma arvan “sallima” sõna tavakasutusest. Kui tihti kasutate sõna positiivses tähenduses, ehk siis “sallin” seda või teist inimest, “sallin” seda või teist sööki, asja jne? Pigem mitte, onju? Küll aga olete ehk õhanud vahel “oh, ei, seda ma ei salli üldse”. Ehk siis sõna seostub tegelikult alateadlikult negatiivsega. Sõber, sõbralikkus on aga selline mõnus, lihtne igale lapselegi selge seisund.
Ükspäev ütles mu tütar, et mul on imelikud küüned. Vastasin, et ehk hoopis imelised. See on jälle üks tore ja mõtlemisainet pakkuv sõnamäng. Eesti keel on rikas. Eesti meel ka võiks olla sama rikas. Mulle meeldivad suurlinnad. Miks? Sest seal on palju mitmekülgsust, palju erinevat. Võibolla ka seetõttu, et siis saab ka ise, ilma kellegi meelsust liialt pelgamata olla pisut imelik, imeline? Mina olen alati olnud imelik. Sünnist saati. Juba nimi on mul imelik. Isa oli imelik. Edasi olin ma imeliku soenguga, poisipea ja saba ka veel taga, ja klassis kõige lühem. Siis pagesime Rootsi, seal olin jälle imelik, mingi hetk jäin elama isaga kahekesi, täitsa imelik, siis justkui üldse päris omapäi, kasuvanematega. Ohtlikult imelik. Edasi abiellusin 20selt ja 22selt sünnitasin oma esimese poja, kelle isast kaks aastat hiljem lahku läksin. Oma uue abikaasaga on meil nüüd kokku 4 last. Ebanormaalne. Ja nüüd olen veel poliitik ka… Ühesõnaga täitsa imelik elulugu. Ja ise olen ma sealjuures väga õnnelik ja leian, et mulle on osaks saanud imeline teekond. Kui palju ma sellest kõigest olen õppinud. Ja viimasel ajal kohtan tihti inimesi, kes mulle räägivad kuidas olen neid ühel või teisel moel julgustanud või inspireerinud oma elu täiel määral elama. Neil hetkil on hea tunne, sest tean, et olen oma õnne suutnud lisaks oma perele ka veel kellegile jagada. Imeline elu, imeline võimalus on meile inimestena antud, võimalus ja julgus õppida ennast ja teisi mõistma. Ka endast erinevat.
On hea, et hakkab saama selgeks, et Eesti ei saa jääda põgenikekriisis kõrvaltvaatajaks. Teatud tasemel räägitakse selgesõnaliselt sellest, kuidas on vaja tegutseda kriisikoldes kohapeal. Samuti oleme aru saamas, et tagajärjed, et ehk põgenikevool Euroopasse ei ole asi, mis Eestist mööda või üle läheb. Nagu öeldud pean seda ka positiivseks. Loodan, et edaspidine koostöö omavalitsustega saab olema ka sisulisem ja rohkem lihtsat, positiivset meelestatust, sõbralikkust üles näitav ja mitte sotsiaalkorterite olemasolusse takerduv. Loomulikult on edasine meie kõigi kätes ja peame otsima Eestile unikaalse viisi kuidas meile tulevad inimesed vastu võtta ja aidata neil eestimaalasteks saada. Arvan, et Eestile kulub vägagi ära enam mitmekülgsust. Muuhulgas, sest siis tekib paljudel juba praegu “imelikel” rohkem rahu olla see, kes nad on, ilma et karta teiste hukkamõistu. Loomulikult, puht ratsionaalselt vajame Eestisse ka ajusid ja töökäsi. Eesti ja meie kõigi võimalus areneda ja saada paremaks. Kasvõi oma suhtumises ja analüüsioskuses. Selle koha pealt oli tervitatav see media analüüs: http://arvamus.postimees.ee/3323359/aro-velmet-pogenikekriisi-kasitlemine-meedias-hindeks-kolm-miinus?-hindeks-kolm-miinus.
Vahepeal on toimunud ja toimumas ka olulist hariduses, erakoolidest tahaksin kirjutada eraldi pikema loo. Samuti toimus vahepeal Tallinna Arhitektuuribiennaal ja Soome-Eesti arhitektide töötuba Talsinki kaksiklinna ja raudteetunneli teemal kus sain ka osaleda. Aga need põnevad arengud väärivad samuti eraldi käsitlemist.
Seniks: olgem inimesed, sõbralikud, mõistvad ja ikka lootusrikkad!
Teie rahvaesindaja
