Kell on 4. Hommikul. Ei saa enam magada. Vähkren. Sügis trügib koos oma und segavate asjaoludega läbi avatud akna magamistuppa. Hilissuve ööpimeduses, all tänaval, veel mõnisada meetrit, suunas kust talvel kuuleme suurte laevade madalaid tuututamisi, on kerkinud rida poste, sinna vahele tänaseks ilmselt juba ka mingi kole traat. Meenuvad fotod esimese vabariigi aegsest kalarannast, kalurite, võrkudega. Siis oli nõukogude aeg. Kinnine ala. Ja vabanemine. Suur tühjendamine, koristamine ja võsa, loodus tuli tagasi. Meie – noorte jaoks avastuste ala, kas siin oli alati selline koht? Siginesid rajad, tulid tagasi kaluridki, ja seiklejad, suplejad, kultuur ja kilomeetrid, jooksjad, ratturid. Kalaranda istumiskoht, lamamiskoht, Klaus, kalaturg. Kultuurikilomeetril harjutas mõni meie perest käimist, mõni tuli esmakordselt üksi läbi aguli teistele järgi randa. Seiklus. Meie omad kutsuvad teda Kivirannaks, mitte Kalarannaks. Õige ka, sest me ei kalasta, pigem oleme niisama, otsime ilusaid kive, mis siin sageli on ka näiteks Patareist, või mujalt lähedusest kohale uhtunud, looduse poolt pehmeks pestud ilusad ehitustükikesed. Ühele kivile oli aga hoopis keegi eelmine sõber joonistanud armsa musta putuka. Kiviranda näeme sageli hoopis muudel trajektooridel, jalutuskäikudel meie Tallinnas, sest tema kohal hõljub Kiviranna pall, ehk siis see valge hiigel-õhupall, mille all vist saab sõita, et linna ülalt vaadata. Meie omad kutsuvad seda igatahes Kiviranna palliks ja see on märk, et kodu pole kaugel.
Nüüd käisime ükspäev, kilomeetri asemel olid igasugu uued vaated üle tekkiva Kalaranna tänava, asfalti oli, kindlasti tuleb ka korda, ja vist ka õnneks siiski korralik jalgtee. Ehk tuleb ka kiirusepiirang ja ülekäiguradasid. Aga seda tara küll ei ole vaja. Seda nähes ja hiljem meediast kommentaare, nii püstitajate kui imestunute omi lugedes sai ilmsiks, et nüüd on küll midagi väga pahasti. Me elame Kalarannast mõnesaja meetri kaugusel, tsaariaegses niinimetatud Lenderi majas. Kolisime siia suureneva perega, teades, et saame laieneda pööningule. Lõhkusime end vana maja loogikasse, ent tegime seda nii, et vana maja väärtus et kahaneks, vaid saaks veel enamaks. Tõstsime katusevahetuse ajal tagumisest trepikojast, pööningutrepi suurde tuppa. See vana väärikas trepp sai uue elu, täna on ta meie kodu süda, armsalt looklev, pööningu lastetubadesse viiv ainulaadne oma kõveruses. Vaatan teda ikka ja jälle ja mõtlen, et ilma temata nagu polekski meie kodu. Vist on selle Kalarannaga natuke natuke sama tunne. Ja päris paljudel. Telliskivi Selts on võtnud Tallinna linnavalitsuse töö taaskord enda omaks. Pöördunud seekord õiguskantsleri poole. Väga mõistlike küsimustega.
Meelde tulevad veel sellised näited – Kopenhaageni linna-ujulad, Miami beach, Chowpatty Beach Mumbais. Tunduvad võibolla kauged näited, aga ka nii kaugelt tulles on nad nii tugevad, et töötavad ja kutsuvad.
Kalaranna planeering on tehtud ammu. Täiesti teisel ajal. Algne arhitektki on tänaseks meie hulgast lahkunud. Kas sel ajal, samal ajal kui arhitekt joonistas kesklinna rannale rea suuri majakolakaid, oli Tallinnal visioon avaneda merele? Tegelikult majakolakas on vaid sõna ja planeeringut illustreerivale pildile saab inimesi arvutiprogrammis copy paste meetodil tekitada sadu-tuhadeidki. Tegelikkuses on linna kujundamine, inimeste radade loomine, nende kuskil viibima panemine ja selle takistamine hoopis peenem kunst. Kas Tallinna tahab olla siin Põhja-Euroopa piirkonnas konkurentsivõimeline, kõrge elukvaliteediga linn – linn inimestele? Linnaarhitekt on rääkinud palju linna merele avamisest. Ja mitte ainult tema, ja mitte ainult ammu. Arvamusfestivalil nädal tagasi rääkis abilinnapea Arvo Sarapuu, et Tallinna tahab olla hea oma elanikele mitte ainult talvel, vaid nüüd üha enam ka suvel, jala käimiseks, jalgrattaga sõitmiseks. Palju olen mõelnud sellest Mikita-eestlase kaksikloomusest, et elame linnas, aga tahame maale, sest seal on liigutamine, päriselu, kohalolu, ei pea ostma piletit, end ja oma kohal viibimist õigustama ühegi ostuga. Linn võibsamas samas pakkuda väga erinevat ja samas sama elavat elukogemust. Võib olla tihe, avar, kutsuda liikuma, olema, hingama, ujuma… Ja linnas on see, mida rabas ei ole, teised inimesed. Vajame neid vahel. Pealinn ei ole kauge küla. Siin on külad tihedalt teineteise kõrval ja palju teisi noori.
Arendaja Pro Kapital tundub olevat täitsa hädas. Nõudes, et neile võimaldataks arendada, püstitades keset linna sadu meetreid metalltara.Tea mis siis oleks mõeldud, tehtud, kui keegi oleks küla kiigeplatsile püstitanud sellise tohutu tara? Kas arendaja on hädas seetõttu, et nende kunagine mõte, algne plaan on tänaseks vale ja enam ei päde? See ehk ongi eraomaniku äririsk? Kas pole arendajal või linnal võimet näha tänast tegelikku potentsiaali ja arengut, mis võtaks selle mis on, puhastaks sellest välja parima, liidaks sellega uued väärtused? Ei teeks vaid viit maja, vaid linna inimestele? Kes aitaks? Tallinna linnavalitsus, kui kohalik omavalitsus suudab eemalt vaadates vaid teoreetilist visiooni vajalikus kohas manada. Nõudmisi, koostööd, mis viiks lahenduseni ei ole seni näha. Maavanemgi on avaliku huvi kaitseks sekkunud. Ja samas ta ei saa öelda, mida planeerida, kuidas planeerida. Kas see oleks koht, kus riigiarhitekt peaks suutma osapooli igaühe huvist kaugemale nägema panna? Viia sihi niikaugele, et nähakse, et tegemist on kohaga, mis ühtaegu on Tallinna perele osa nende kodust ja samal ajal (õige arengu korral) on kesklinna rand kui sümbol, mis seilab kaugele merede taha, aegadest üle ja toob siia tagasi laevu ja lennukeid, kunagi ehk mere alt ka ronge. Ja nendega koos muidugi inimesi. Konkreetsemalt – ehk on tõesti aeg linnal sekkuda ka tegudes – näidata, et see võib olla meie linn. Uus planeerimisseadus võimaldab vanad detailplaneeringud viie aasta järel tühistada. Siin on aastaid läinud vist kümmegi. Planeeringut pole kehtestatud, kujundusvõtted ilmselgelt aegunud. Arendaja tarastab valdusi. Arvab ilmselt ahastades, et iga päevaga kaotab realiseerimata vara ehk raha. Kaotada on oluliselt enamat, kui siin realiseerida vale ajasse ja ruumi sobimatu lahendus. Asi. Inimesed tahavad liikuda, olla, elada. Võita on palju, kaotada ka. Kas see linnavalitsus suudaks sund-võõrandada selle unikaalse tükikese Tallinna linna, kui arendaja ei oska ise ega koostöös teistega teha linna inimestele? Kas arendaja saab aru, et iga oma otsusega määrab ta, kas Tallinn on homme elukvaliteedilt ja konkurentsivõimelt suurem kui Helsinki ja London? Kas Tallinna Linnavalitsus tajub, et määrab ja kujundab iga oma ruumilise otsusega Eesti riigi konkurentsivõimet? Vaatan meie treppi, tänutundega mõtlen ehitajale, kellel see julge taaskasutamise mõte tuli. Meenutan ka kui raske see üle katuse ühes ajaloolises tükis paika tõstmine oli, aga trepp jäi trepiks, täna särab ja toimib ta oma uues kohas, ent algses ametis. Meie kodu süda, ilma milleta, me ilmselt siin enam ei elaks, sest ajalooline eluruum jäi kitsaks. Aga me ei lõhkunud selle maja tuiksoont, tema sümboolset, kõverat, puidust loomust, vaid puhastasime ja vääristasime selle igapäevasesse tihedasse ja hoolivasse kasutusse. Tallinnale tüüpilised Lenderi majad on üle sajandi vanad palkmajad, mis kannavad selliseid sümboolseid ja samal ajal nii reaalseid ajast aega vääristatavaid kvaliteete. Tallinna linn samuti. Kesklinna looduslik rand, ajalooline lauge mereäär, üks Tallinna lätetest, värav, kui soovite, sümbol ja samal ajal puhtfüüsiline ruum, mida võib avada, puhastada, kasutada, väärindada. Või tarastada ja rikkuda. Valikud on meie: arendajate, elanike, linnavalitsuse ja kui muidu ei saa, õiguskantsleri ja kohtunike… Päike hakkab tõusma. Jätkub Meretallinna ideekorje. Korjame uusi ideid. Rand on väga vana idee. Nii nagu treppki. Inimese loomulik vabadus ja liikumine on aegadeülene. Pärislinnades ei liiguta inimesi pildile mitte copy ja paste, vaid tänavad, trepid ja rannadki. Ja inimesi me ju linna tahame. Mina küll tahan. Linnad inimestele.
Sisesta oma mõtted ja unistused mereääre ideekorjesse: http://meretallinn.ee/
Telliskivi seltsi pildigalerii Kalarannast: http://www.telliskiviselts.info/kalarand-augustis-2015
Petitsioon Kalaranna arenduse vastu: http://petitsioon.ee/poordumine-kalaranna-tuleviku-planeerimiseks
