Kohtusin täna Kurtna kooli 9. klassi õpilastega. Rääkisime sellest, mis noortele oluline. Meenutasin ja jagasin nendega oma mõtteid ajast mil olin nendevanune, minu iseseisva elu tee algaski umbes 15 aastasena. Selgitasin, miks ja millele tuginedes olen teinud elus sellest ajast saadik järgnenud olulisi samme. Rääkisime eneseanalüüsist, vastutusest, võimalustest. Ka suhtlemisest ja meediast, ettevõtlusest. Korduvalt oli teemaks, et kas saatus kujundab meid või meie oma saatust. Mina jäin kindlaks, et olulisem sellest, mis meiega juhtub, on see kuidas juhtunule reageerime.
Jagasin noortega kogemusi restoraniärist, sest üks tüdrukutest rääkis, et soovib õppida kokaks. Tegemist oli klassiga, kus kaks tütarlast ja umbes tosin noormeest. Mõnusalt elav ja jutukas seltskond. Direktor arvas, et poistklassile meeldis noore naispoliitikuga vestleda. Mulle meeldis küll. Hea on ju arutada selmet monoloogi pidada. Rääkisime kohalikust elust, kiideti oma kodukanti, et saab jala ja rattaga kooli, rongijaamas asuvat noortekeskust. Uurisin ka palju Tallinna mured sinnakanti ulatuvad. Poisid teadsid Tallinna tänavate kehva olukorda. Koolipere uuris, mida ma arvan kutseharidusest ja SDE poolt välja käidud kohustuslikust gümnaasiumist. Kohustuslikkusesse, kui võluvitsa ei uskunud ei mina ega nemad. Pärast kingiti mulle kooli mesilaste (jah, neil on omad tarud, mille eest lapsed ja noored hoolt kannavad) mett, mille sildil seisis “Igas õies peitub mett”. Mõtlesin, et see võttis kokku meie arutelu sellest, kuidas kool võiks toetada noori enese otsimisel ja leidmisel, osasid motiveerivad hinded, teisi koostöö. Küll aga ei määra sinu isiksuses kõike hinded, olulisim on, et tead ja usud, et ka sinu meevarud on olemas ja oskad neid ka täita. Igatahes kui hommikul Ekspressi lugedes tundsin, kuidas minu mesi kippus välja voolama, oli Kurtnalt tulles kärg jälle täis tunnet, et olen õigel teel.
Natuke arhitektuurist ja elukeskkonnast ka: Kurtnat teadsin eelnevalt, sest seal asub ühe mu lemmiku, eesti esimese naisarhitekti, julgeksin öelda, et ruumiloome, detailide, sise- ja väliruumi tunnetuse geeniuse – Valve Pormeisteri legendaarne linnukasvatusbaas – meie tellismodernismi tähtteos. Hea oli Kurtnale saabudes tõdeda, kuidas ka sellises väikeses kohas võib kvaliteet aastakümneid hiljem luua uut kvaliteeti juurde. Nimelt on Kurtna kooli juurdeehitus, mis valmis aastal 2008 (arhitektid Raili Kadarik ja Peeter Ehala) ammutanud inspiratsiooni just Pormeisteri tellistest. Uus koolimaja istub mõnusasti küla serval metsa rüpes, väljas ja sees soojad punased tellisseinad, klaas ja betoon, ei mingit kipsi, ilusad vineerdetailid, läbitöötatud õuealad. Majas on nii põhikool, lasteaed, kui spordisaal, jõusaal.
Tore lugemine armsa kooli aja- ja saamisloost: http://kurtnakool.ee/index.php/kool
Tänud kooliperele!
