Peame püsima kindlalt Eesti ja Euroopa kursil

Samasugust lihtsustavat vastandamist kohtab ka arutelus selle üle, kas Rail Baltic tuleks valmis ehitada. Viimati on seda juttu kostnud ka Isamaa tippude suust ja see on ehmatav. Rail Balticu suurim väärtus ja põhjus, miks see tuleb vankumatult ellu viia, peitub julgeolekus, Eesti ühendamises Euroopaga. Euroopa Komisjoni asepresidendina Euroopas Rail Balticu eest seisnud Siim Kallase (RE) sõnul oli just see põhjus, miks Venemaa Rail Balticu projekti selle algfaasis torpedeerida püüdis.

Samal põhimõttel – hoides kindlat suunda ja tugevdades sidemeid Euroopaga – ühendasime Balti riigid eelmisel aastal lahti Venemaa elektrisüsteemist. Edasi aga täpsemalt elektrisüsteemist ja sellest, miks põlevkivist rääkimine tuleviku elektri kindlustajana on silmamoondus.

Alustame ühest sageli korratavast väitest, et põlevkivielekter on juhitav ja seetõttu hädavajalik. See kõlab loogiliselt vaid seni, kuni ei süvene, mida «juhitavus» praeguses energiasüsteemis tegelikult tähendab. Juhitavus ei tähenda ainult seda, kas jaam suudab nupuvajutusega käivituda. See tähendab paindlikkust, nii reageerimiskiirust, majanduslikku mõistlikkust kui sobitumist turu ja energiasüsteemi vajadustega.

Põlevkivijaamad ei ole selles mõttes enam ammu eesrindlikud. Need käivituvad aeglaselt, on madalatel koormustel ebaefektiivsed ning sõltuvad tugevalt elektrihinna kõikumisest. Veelgi olulisem – need on juhitavad vaid seni, kuni nende töö on majanduslikult tasuv.

Siin peitubki põlevkivi suurim vastuolu. Tegemist ei ole juhitava energiaallikaga olukorras, kus selle kasutamine muutub liiga kalliks või on regulatiivselt piiratud. Euroopa Liidu kliimapoliitika ei ole ajutine kõrvalekalle, vaid pikaajaline raamistik. CO₂ hind ei kao, vaid jääb osaks süsteemist, mis suunab investeeringuid isegi siis, kui selle volatiilsust ja
spekulatiivsust püütakse vähendada. Sellises keskkonnas ei saa rääkida põlevkivist kui stabiilsest ja usaldusväärsest «nupust», mida vajadusel sisse lülitada.

Energiamajandust planeerides peame olema ausad: praegu ongi raske aeg, kus vana süsteem enam ei toimi ega tule ka tagasi, aga uus ei ole veel valmis. Seda muu hulgas seetõttu, et paljude aastate eest tehti meil investeering vaid kohmakasse põlevkivisse, nägemata ette tulevikku, mis oleks pannud näiteks panustama hoopis enamatesse gaasijaamadesse ja asuma aegsasti hoogustama kodumaist biogaasi tootmist, rääkimata taastuvenergiale veel kiirema hoo andmisest.

[—] taastuvenergia muutub ajas odavamaks ja paindlikumaks, samal ajal kui põlevkivi muutub kallimaks ja riskantsemaks. Üks liigub tulevikku, teine klammerdub mineviku külge.

Sageli tuuakse põlevkivi kasuks välja süsiniku püüdmise tehnoloogia ehk CCS areng. Jah, teoreetiliselt võib see emissioone vähendada. Eestis puuduvad aga reaalsed projektid, pakkumised ja infrastruktuur, mis võimaldaks CCSi käsitleda toimiva lahendusena. Tegemist ei ole lihtsalt lisaseadmega elektrijaama küljes, vaid tervikliku süsteemiga, mis nõuab suuri investeeringuid, märkimisväärset energiat ja pikaajalist planeerimist. Seni, kuni need tingimused puuduvad, on tegemist pigem lootuse kui tõsiseltvõetava plaaniga.

Samuti on eksitav väita, et põlevkivi on odav. See võib nii näida, kui jätta arvestamata jaamade vanus ja kehv seisukord (isegi uue Auvere jaama efektiivsus jääb alla 60 protsendi), CO₂ hind ja keskkonnamõjud. Need ei ole teoreetilised lisakulud, vaid reaalsed kulud, mis mõjutavad meie majandust juba nüüd. Elektri kogumaksumusest rääkides tuleb arvesse võtta kõiki komponente, mitte ainult neid, mis toetavad soovitud järeldust.

Samas ei saa ka taastuvenergia arendamisel silmi kinni pigistada süsteemikulude ees. Tuule ja päikese lisandumine eeldab võrgu tugevdamist, salvestuslahendusi ja suuremat paindlikkust. Kuid erinevus seisneb trendis: taastuvenergia muutub ajas odavamaks ja paindlikumaks, samal ajal kui põlevkivi muutub kallimaks ja riskantsemaks. Üks liigub tulevikku, teine klammerdub mineviku külge.

Eesti ei vaja valikut «kas juhitav või taastuv». Vajame nutikat kombinatsiooni ehk hajutatud tootmist, taastuvenergiat, salvestuslahendusi ja regionaalset koostööd. Juhitavus ei kao, vaid muutub. See ei põhine enam ühe suure jaama pideval tööl, vaid kogu süsteemi paindlikkusel.

Rong liigub ühes suunas

Kõige olulisem küsimus ei ole siiski tehnoloogiline, vaid strateegiline. Uue põlevkivijaama rajamine tähendaks näiteks gaasijaamadest viis korda suuremat investeeringut järgmisteks aastakümneteks. Lisaks kõrgele maksumusele tähendaks see, et seome end tehnoloogiaga, mille konkurentsivõime väheneb ja mille regulatiivne risk kasvab. Teisisõnu on reaalne oht, et rajame maksumaksja raha eest vara, mis tuleb lähitulevikus maha kanda.

Eesti energiapoliitika liigub aastaid teises suunas. Ka toonane Eesti Energia nõukogu esimees märkis hiljutisel riigikogu komisjoni koosolekul, et juba 15 aastat tagasi kavandati põlevkivist väljumist. Pikemas vaates valmistub riigikogu tuumaohutuse seaduseks ning koos Soomega kavandatakse uut Estlink 3 ühendust. Lühemas perspektiivis on Elering tellinud 2029. aastaks valmivad uued gaasijaamad. Turutingimustel rajatakse järjest akuparke, mis aitavad katta tipukoormust.

Hiljuti otsustas valitsus käivitada uue taastuvenergia vähempakkumise, et tuua turule kuni 2 TWh ulatuses uut kodumaist tootmist, eelkõige maismaatuuleparkide kaudu. See annab arendajatele selge investeerimissignaali ning aitab vähendada nii impordisõltuvust kui ka elektrihinna kõikumist, laiendades soodsa tootmise perioode just talvekuudel.

Küsimus on selles, kas julgeme tunnistada, et põlevkivi roll on kiiresti vähenemas ja kas suudame selle asemel püsida valitud rajal [—].

Energia varustuskindlus on üks osa laiemast julgeolekupoliitikast. See tähendab ka seda, et me ei jää kinni ühte ressurssi. Tõeline sõltumatus põhineb mitmekesisusel, paindlikkusel ja kohanemisvõimel. Seega ei ole küsimus selles, kas põlevkivil on koht Eesti energias. Küsimus on selles, kas julgeme tunnistada, et põlevkivi roll on kiiresti vähenemas ja kas suudame selle asemel püsida valitud rajal, et ehitada parem, tulevikukindel, taskukohane ja puhas energiasüsteem.

Peame püsima kursil – Eesti ja Euroopa ühisel kursil, just nii nagu Rail Balticugagi. Mina ei lähe nende rongile, kes pakuvad vastassuunda, ega soovita seda kellelegi.