Intervjuu Mirko Ojakivile Vikerraadios 9.märtsil etendusest Kus oled Sina!
8.märtsi õhtul kogunesid Haabersti suurhalli tuhanded inimesed ja kümned Eesti armastatud muusikud, et esitada kontsertetendus, mille keskmes olid Eesti metsad. Vahetekstid kandsid muret selle üle, et Eestis on metsatööstus läinud üle piiri: raiutakse terveid metsi, millest tehakse pelleteid, mis viiakse Eestist välja ja põletatakse mujal.
Meiega on nüüd liitunud inimene, kes on pikka aega tegelenud keskkonnapoliitikaga Eestis – olnud minister ning on praegu Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender. Tere päevast!
Te vaatasite ka ise Ene-Liis Semperi etendust. Kas olite kohapeal või jälgisite seda televiisori vahendusel?
„Ei, olin kohal. Tegemist oli igati tervitatava teemapüstitusega. Võtsin ka oma lapsed kaasa ning arutelu jätkus pärast kodus edasi. Selles mõttes oli väga huvitav.“
Kuidas etendus teile meeldis?
„Kunstikriitikuna ma sõna võtma ei hakka. Minu jaoks oli see pigem intensiivne tööpäev. Aga mulle tundus, et publiku hulgas oli sellist teatavat ootust ja elevust – ikkagi võtsid ju meie nii-öelda tipptegijad selle (metsa) teema ette. Samas tehti seda kõike üsna suure hooga ja kiirustades. Ma ei tundnud saalis sellist tugevat ühist kaasaelamist või kaasaskandeerimise vaimustust. Kuid teema läheb inimestele kindlasti korda.“
Üks pool sellest õhtust oli muusika ja artistid, kuid meie keskendume pigem vahetekstidele ja sõnumitele. Etenduses kõlas kriitika, et Eestis on metsa raiumisega mindud üle piiride. Samuti esitati väide, et Nõukogude Liidu ajal suhtuti Eesti metsadesse säästlikumalt ning raiemahud olid kordades väiksemad.
Kuidas teile tundub – kas kriitika Eesti valitsuste metsapoliitika suhtes on õigustatud või tehti poliitikutele liiga?
„See repliik Nõukogude aja kohta oli minu jaoks üks valusamaid kohti ja minu jaoks ületas see teatud piiri. Loomulikult on kunstnikel vabas riigis õigus oma seisukohti väljendada.
Tegelikult on Eesti metsapoliitikas ja metsade majandamises viimastel aastatel toimunud suured muutused, eriti viimase viie aasta jooksul. Oleme liikunud pigem efektiivsusele orienteeritud metsandusest loodussäästlikuma metsanduse suunas.
Pelletite teema, mis etenduses läbivalt kõlas, oli seotud ka kriitikaga Euroopa Liidu aadressil. Tõepoolest, mingil hetkel käsitleti pelleteid üleminekukütusena – võrreldes fossiilkütustega, mis taastuvad väga aeglaselt või praktiliselt ei taastugi ning põhjustavad loodusele kahju ja kliimamuutusi. Selle kriitikaga võib osaliselt nõustuda. Samas oli see mõeldud justnimelt ajutise lahendusena ning tänapäeval on puidutööstus ja puidukeemia arenenud nii palju, et pelletid ei ole kindlasti peamine suund, kuhu riigid liiguvad. Eesti kindlasti mitte.“
Etenduses kõlas ka väide, et Eesti poliitikat dikteerivad suhtekorraldusbürood ja metsatööstuse ettevõtted ning et poliitika lähtub rahast ja pelletitootmise suurendamisest. Te olete poliitikat pikalt seestpoolt näinud – kas raha mõju Eesti erakondadele on tõesti märkimisväärne probleem?
„Kui vaadata puhtalt arvuliselt raiemahtusid, siis need on tegelikult languses. Samuti on kasvanud looduskaitsealade pindala ja kaitse rangus.
Taustaks – teadlased üle maailma on aastakümneid uurinud, milline on tasakaal inimese tegevuse ja looduse taluvuse vahel. Üks levinud lähenemine on, et umbes 30 protsenti territooriumist peaks jääma loodusele taastumiseks ehk kaitse alla. Eesti on üks väheseid riike, kus see enamvähem nii on.
Lisaks on meil pikk looduskaitse traditsioon. Ka nõukogude ajal oli looduskaitseliikumine tihedalt seotud rahvusliku identiteediga ning see traditsioon on jätkunud. Tänu sellele on meie looduskaitse ka tulemuslik.
Loomulikult avaldab inimene loodusele survet ja paljudel liikidel ei lähe hästi. Kuid Euroopa ja maailma võrdluses on Eesti olukord tegelikult väga hea. Selles mõttes keskendus etendus üsna kitsale nišile.
Mis puudutab lobitegevust, siis loomulikult tööstusel on oma huvid ja see kuulub demokraatliku protsessi juurde. Kuid see ei ole kogu pilt. Me töötame iga päev väga erinevate metsaomanike koos. Ehkki etenduses heideti selle üle palju nalja, siis mets pakubki paljudele inimestele tööd ning otsustajate ülesanne on leida tasakaal ja suunata metsandust kestlikuma majandamise poole.“
Kas võib siis öelda, et selline kriitika oleks olnud asjakohasem ajal, kui peaministrid olid Andrus Ansip, Taavi Rõivas või Jüri Ratas, ning et praegu on olukord pigem paremuse poole liikunud?
„Ma ei nõustu väitega, et Eestis määravad elu käigu väga vähesed inimesed. Olen poliitikas olnud üle kümne aasta ja tegelikult liiguvad asjad edasi siis, kui neil on ühiskonnas laiem toetus.
Näiteks metsateema puhul pakkusime juba siis, kui praegune peaminister oli kliimaminister, koos Aveliina Helmiga välja idee fikseerida 30 protsendi kaitse eesmärk. Praeguseks on selle kokkuleppe saavutamine osutunud keeruliseks, sest erinevad huvid seisavad tugevalt vastamisi ja kompromissiks pole veel valmisolekut.
Loodan, et ka see etendus annab tõuke nende teemade põhjalikumaks arutamiseks ja aitab lõpuks kokkuleppele jõuda.“
Koalitsioonileppes on kirjas põhimõte, et 70 protsenti Eesti metsamaast on majandusmetsana majandatav, arvestades metsade ökoloogilisi, kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke funktsioone.
Samas on Eestimaa Looduse Fondi juht Tarmo Tüür öelnud, et ettevõtjad on Toompeal väga oodatud, kuid looduskaitsjad tunnevad end vahel kõrvale jäetuna. Kuidas teha nii, et looduse eest seisvad inimesed ei tunneks end tõrjutuna?
„Minu teada on Tarmo Tüüriga ja Eestimaa Looduse Fondiga palju suheldud. Kuid olen nõus, et juriidiliselt oleks mõistlikum keskenduda suurele põhimõttele, pöörduda tagasi selle juurde, et 30 protsenti maismaast ja 30 protsenti merest oleks kaitse all.
Kui hakata eraldi defineerima metsamaad, muutuvad küsimused juriidiliselt keerulisemaks – ka Justiitsministeeriumil on selle kohta olnud küsimusi.
Oluline on ühiskondlik kokkulepe: kolmandik territooriumist jääb loodusele. Samas ei käsitle me kindlasti, nii nagu etenduses arvati, metsa ainult majandusressursina. Näiteks teeb Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) väga palju looduskaitsetööd ning hooldab ja rajab matkaradu. Eestlased külastavad iga aasta umbes kolm miljonit korda RMK metsi ja matkaradasid.
Ma arvan, et etenduse üks tõukeid oli ka väga inimlik, ehk eriti linnainimese jaoks, võõrandumise hirm – tunne, et loodus ja mets jääb neist kaugemaks. See on inimlik hirm, kuid meie lapsed minumeelest ei karda metsas käia. Vanematena saame seda sidet hoida. Samuti on selle sideme hoidmiseks laiemalt oluline, et me looduskaitset ei alaväärista, vaid väärtustame seda – sest see on suur osa Eesti pärisolemusest.“
Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender, suur tänu, et liitusite saatega ja aitasite mõtestada seda, mida eile nägime ning milline on praegune metsandusdebatt Eestis.
Saate helifail: https://heli.err.ee/helid/71_ID117_502506.mp3
