Autovaba päeva puhul ilmus ERR-is automüüja kirglik lugu autost kui vabaduse sümbolist. Kõlab nagu Kitt või „Miami Vice“ või mõne autofirma reklaam „Sina, mina ja auto!“. Imestasin selles artiklis ainult selle üle, et autot nimetati hellitavalt temaks, mitte temakeseks. Aga see selleks. Kuidas selle vabadusega siis lood on? Kas valikuvabadus ja tegelik vabadus on pealinna liikluses tõesti tagatud kõigile või vaid valitutele? Nagu nõukaajal oli vaid valitutele tagatud auto omamine.
Vabadus elada ummikus
Tallinnas tehakse 56% sõitudest autoga. Kui see protsent jätkab tõusmist, saab vabadusest kiiresti ajaraisk, ummik ja stress, mille eest maksab autojuht oma aja, raha ja tervisega.Kõikjal maailma linnades on tõendatud, et mudel, kus liigutakse ainult autoga, ei ole mõeldav.
Juba praegu pole Tallinna kiiremini arenevates piirkondades tipptunnil auto mitte vabadus, vaid orjus. Ent praegu pole pealinna ühistranspordikorraldus, jalgrattateede võrk ja kõnniruum siiski selline, et saaks väita, et vabadus on ka neil 44% inimestel, kes eelistavad liikuda muul moel. Kas nende vabadus on vähem väärt? Või on auto siiski paljudele ka sundvalik, mille eest makstakse kallist hinda, mis moodustab uuringute järgi lausa kuni veerandi pere eelarvest.
Kõikjal maailma linnades on tõendatud, et mudel, kus liigutakse ainult autoga, ei ole mõeldav.
Kuna meie ruum ja ühistranspordikorraldus ei toeta veel kestlikumaid liikumisviise, tundub vahel tõesti, et autosõit ongi ainus võimalus. Mitte üksnes automüüja eelistatud ja turundatud vabadus, vaid tõepoolest sunnitud valik kõigile, kes pole täiskasvanud, noored, terved ja lasteta. Tekib nõiaring: kui tahame linnaruumis ellu viia muutusi, mis soosiksid tegelikult enamikku ehk väga paljusid, kes pole korraga noored, terved ja lasteta, ja mis võimaldaksid turvaliselt liikuda ka neil ja ilma autota, tundub osale, et see tuleb auto eelistajate vabaduse arvelt.
Ja vabadus ongi tõsine asi. Eestlase jaoks ilmselt kõige tähtsam asi üldse. Igas mõttes. Siiski, kumb on ikkagi olulisem: kas auto vabaduse sümbolina või kõigi valikuvabadus linnaliikluses?
Vabadus igaühele
Hea linnaliiklus on selline, kus liiklejad on liitlased ning vabadus ja vastutus ei kehti ainult valitutele. Nii nagu osa jaoks on olulisim vabadus istuda võimsasse autosse, on osa jaoks olulisim vabadus teada, et laps saab linnas ka ilma vanemata liikuda turvaliselt jala, trammi või bussiga kooli ja trenni. Vabadus teada, et vanaema ja vanaisa saavad käia jala poes, sest liikumine, ehkki aeglane ja vahel vaevaline, teeb head ja tee peal on olemas jõu kogumiseks pingid ja tänavaruum on selline, et auto ei saa sõita nii kiiresti, et vanainimest ülekäigurajal ei märka. Vabadus käia tööle jala või jalgrattaga, sest eelistatakse hoida oma tervist, teades, et pool tundi kõndimist või jalgrattasõitu päevas lisab kümme tervelt elatud aastat.
Kui reklaamis mägede vahel maanteel liuglev auto on tõesti vägev vabaduse sümbol, siis linnatänavail on elu mitmekülgsem. Linn ja hajaasustus, linnatänav ja maantee on väga erinevad ruumid ja liikluskeskkonnad. Linn, erinevalt maanteest, ei ole pelgalt ühest kohast teise minemist eeldav koridor, vaid ühisruum, kus ruumi peab olema meile kõigile. See on ühine elutuba, kus kohtuda naabrite, teistsuguse, uue ja põneva, kummastava ja kutsuvaga. Kõigi vabadus ja valikud võiksid siia mahtuda, lausa peaksid mahtuma.
See on elementaarne hügieen – nagu ütles Juhan Parts kunagi nullindatel neljarajaliste maanteede kohta.
Lahendused on hästi läbi uuritud ega põhine vastandamisel
Paljude Euroopa elamisväärsete linnade eeskujul on teada, mis aitab liikluse mugavamaks ja sujuvamaks muuta ning mis mitte. Samuti on palju uuritud ja tõendatud, et kui luuakse ruumi, mis pakub rohkem just liikumisviiside valikuvabadust ja olemisruumi, mitte vaid autosõitu, siis eelistavad linlased just sellist ruumi ja tagasi ei kiputa seda enam pöörama, sest selle järele ei ole nõudlust.
See on hiljuti leidnud tõendust ka Põhja-Tallinnas, kus eelistatakse uues kuues Vana-Kalamaja tänavat. Seda näitab ka see, et sellel tänaval asuvate korterite hinnad on võrreldes teistega rohkem kerkinud.
Vahel kuulen mõne mujalt pärit autojuhi nurinat, et seal ei saa ju korralikult gaasi anda, aga kvartalisisese tänava eesmärk ei olegi üht liikumisviisi kasutava inimese kiireim võimalik läbipääs, vaid valikuvabadus ja turvaline ruum kõigile. Selline ruum on tõepoolest juba muutumas piirkonna identiteedi osaks. Valikuvabadus, eri liikumisviiside kõrvuti eksisteerimine ja teineteisega arvestamine kujunevad – ruumi toel – piirkonna identiteedi osaks.
Valimiste eel kipub ikka juhtuma, et praktilise mugava elukorralduse tõsiasjade asemel laskub arutelu väärtuste ja identiteedi tasemele. Nii ka kohalike valimiste eel selle näite varal. Autost sai peale teist maailmasõda massitootmise järel tõepoolest vabaduse sümbol, esmalt USA-s ja siis ka Euroopas.
Esialgu muidugi jagus seda vabadust vaid valitutele. Nõukogude ajal jagus meil seda vabadust ainult eriti valitutele. Seega pole midagi imestada, et Eestisse tuli see suur autostumise laine, mis mujal 1960. aastatel, alles 1990. aastatel. Sõiduteedesse suunati väga palju maksuraha – autotaristu oli vaja järele aidata.
Uurisin 13–20-aastastelt noortelt, mis on nende jaoks vabadus. Vastati: reisimine; teadmine, et linnas on turvaline liikuda, et buss tuleb, kui vaja; igal pool, kus liigun, on kõnniteed. Olemegi jõudnud jälle uude aega.
Sellel uuel ajal oleme mõistnud, et auto ei ole ainus vabadus, vaid üks liikumisviis teiste kõrval. Mida enam loome ruumi, mis võimaldab neil, kes seda soovivad, liikuda muul moel, seda enam liikumisvabadust jääb sõiduteel muide ka autojuhile.
Elagu liikumisvabadus ja valikuvabadus!
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 1.oktoobril, 2025
