Ilmselt ei ole Eestis inimest, kes poleks käinud või vähemasti mõelnud metsast. Armastame lausa öelda, et oleme metsarahvas. Samal ajal tõdeme, et “puit on eesti märk”, edukaim ekspordiartikkel, millele soovime võimalikult kõrget lisandväärtust.
Soovime, et see puit, mis metsast raiutakse jääks planeedile põletamata kujul võimalikult kauaks, süsinikku siduma, kliimamuutusi peatama. Ideaalina soovime ilmselt kõik, et rahva ja riigina pärandame oma lastele rohkem ja parema tervisega metsa.
Ehkki kõik me metsas käime, temast mõtleme ja üha valjemini arvame, on metsal meie jaoks ilmselgelt väga erinev tähendus. Eesti metsa tulevik on küsimus, mis aktuaalsena vajab ka riigikogu keskkonnakomisjoni panust. Millised on need huvid, arvamused ja hoiakud, millega rahvaesindajatena metsa tulevikku kujundavaid otsuseid langetades arvestame?
Mets on kirik
Mets ise ei küsi ega arva midagi. Vähemasti mitte nii, et see meie meeli ärritaks. Puud kasvavad ja kõrguvad meie kohal sõnatuna, praegu erkroheliste värsketena, kesk kevadmärga õitsvat vaipa, sügisel värvilisena, mullalõhnalisel, talvel harva ka valge vaikse vaiba all. Jalutame, naudime ehk üha enam just seda, et miski meie tähelepanu vilkudes, piiksudes ei nõua, vaid hingab ja muutub ikka tasapisi omasoodu.
Selles kosutavas rahus on aega pöörata pilk sissepoole, puhastada aistingutest ja emotsioonidest üleküllastunud meel ja puhtama, puhanuna metsast argimöllu tagasi pöörata. Ajal, mil vaimse tervise mured on üheks sagedasemaks, kui mitte kõige sagedasemaks terviseprobleemiks ei saa alahinnata teadlaste soovitust stressirohkel ajal metsas käia. Ja seda me teemegi. Koroonaaeg tõi uued rekordid riigimetsa matkaradade külastuskordades.
Tartu Ülikoolis on nüüd lausa teaduslikult tõestatud, et mõnede jaoks meist on mets kirik (Novaator 17.05). Viiteid sellele on olnud varemgi, nii teadlaste, kirjanike kui mõne minu ametikaaslase sulestki. Uurijad Remmel ja Jonuks nendivad, et eestlase enesekuvand metsarahvana on tegelikult üsna hiljutine nähtus ning seda seob paljude teiste kultuuridega, kus leiduvad sarnased ettekujutused, linnastunud inimese romantiline igatsus taastada ühtekuuluvustunne loodusega.
Keskkonnakomisjonis kohtusime eesti digi-start-up kogukonnast võrsunud ülemaailmse algatusega Single.Earth, kus metsaomanikul võimaldatakse teenida tulu metsamaterjali müügi asemel sellest, et mets hoitakse alles, minimaalse sekkumisega. Kaasaegses linnastunud, digitaliseerunud ühiskonnas ei saa ignoreerida metsa kultuurilist, tervistavat, emotsionaalset, kui soovite vaimset tähendust.
Mõelgem lihtsalt võrdluseks riigi kulutustele vaimse tervise häirete tõttu kaotatud töötundidele, ravile ja ravimata jätmisest tulnud muude haiguste ravile, mõelgem ka sellele, kui palju toetab riik kirikute säilimist ja koguduste arengut. Metsa kultuuriline väärtus on nii nagu puiduressursski soovi korral rahanumbrites mõõdetav.
Olen jälginud sarnaste uurimuste ja artiklite ilmumist näiteks Rootsi meedias. Rahva üldist religioonileigust, metsaga seotud tajutud vaimusust, metsarahva identiteeti ja kasvanud keskkonnahuvi kajastatakse Rootsis äravahetamiseni sarnaselt.
Nii nendivad eesti uurijadki, et viimastel aastatel on eestlaste arusaam metsast ja loodusest hakanud avarduma: “Kui varem mõisteti loodust ennekõike Eesti loodusena, siis viimasel ajal kostab aina enam hääli, mis näevad Eesti loodust globaalse keskkonna osana.”
Paljude jaoks on Eesti mets planeedi maa ohus oleva looduse meie osa, mille kaitsmine ja hoidmine on meie kõigi asi. Keskkonnademokraatia kui nähtus on üha tugevam ja mets kui meie valdav loodusvorm, kooslus ja elupaik üha sagedamini arutelude südames.
Ka keskkonnakahjul on majanduslik mõju, olgu selleks kasvõi vähenev loodusturism, mille pakkumine seni on olnud Eestit rikastav omapära ja mille järele pandeemias muutunud maailmas nõudlus pigem kasvab. Neile, kes elurikkuse olulisust majandusteooria abil mõista soovivad soovitan lugeda hiljuti ilmunud nn Dasgupta elurikkuse raportit.
Töökoda ja pärandus
Paljude jaoks tähendab mets ja metsast saadav toormaterjal tööd, tootmisliini. Seda, mis toob leiva lauale. Metsa- ja puidutööstus koos seotud sektoritega toodab kümnendiku eesti majanduse lisandväärtusest ja annab tööd igale kümnendale eesti töötajale (vt siit).
Selles arvestuses kajastub ka riigimetsa osa, mis eelmisel aastal panustas riigieelarvesse rekordilised 66 miljonit, ehk siis 0.6% riigieelarve kogumahust ehk siis umbes sama palju kui kõik ministeeriumid järgmisel aastal oma kulutusi riigieelarve kehvast seisust tingituna kärpima peavad.
Samuti on mets mõnedele meist esivanemate pärandus, esivanemate töö, mida nüüd oma laste heaks soovitakse käegakatsutavaks, rahaliseks kasuks pöörata. Samal ajal võib sealsamas asuda pesitsema üks paljudest Maa ohustatud liikidest, kelle heaks tuleb seada uusi looduskaitselisi piiranguid.
Kas looduskaitse kulusid peavad katma kõik maksumaksjad riigi ühise rahakoti, ehk riigieelarve kaudu, või on õigustatud ootus, et maaomanik, kelle maal loodusväärtus juhtub olema panustab teistest enam piirangutele alludes?
Kas soovi korral peaks omanik kaitse all oleva maa saama viivitamatult riigile müüa nii maa kui piiranguteta majandatava metsa väärtuse eest, või hoopis saama asemele taotleda enda omandisse samas vääringus piiranguteta riigimaa?
See on küsimus, mille kohta on hetkel arvamust kujundamas kohtud ja mille tulemusel võib muutuda senine riigi poolt kaitse alla võetavate maade väljaostmise praktika. Range kaitse all olevatest metsadest 5% kuulub eraomanikele.
Tajumaks inimeste meelsust ja muresid jälgin “näoraamatu” kaudu erinevaid metsanduse teemalisi arutelusid. Kohati on kummastav, kuidas diametraalselt erinevaid arvamusi esitatakse mõttekaaslasi koondavas kõlakojas täpselt samasuguse raevu, pealiskaudsuse ja lausa asjassepuutumatute emotsioonide, mitte argumentidega.
Sageli tõden, et metsal on aruteludes väiksem roll, kui hinges keeval ärritusel, usaldamatusel. Üksteist ahastuses, hukkamõistus ja apokalüptilisuses üle trumpavaid avaldusi metsa teemal saab lugeda ka professionaalsete kirjanike ja kultuuriinimeste sulest (ERR 04.05).
Metsatööstus on looduskaitsjate sagenevate pöördumiste ja uue valitsuse loodushoiule senisest enam tähelepanu pööravaid plaane kommenteerides teinud murelikke avaldusi sektori kahanevate tegutsemisvõimaluste pärast.
Viimati tekitas poleemikat kevadise raierahu rahvaalgatus, mille kehtestamisel olevat ohus paljud metsasektori töökohad. Ometi tõestab riigimetsas aastate jooksul edukalt juurutatud praktika, mil kevadisel pesitsusajal, kui metsaalune märg ja pehme masinatega metsa ei minda, töötajad on samal ajal hõivatud istutustöödega. Pesitsusrahu kehtestamine ka erametsas on üks konkreetsetest küsimustest, mis metsanduse ja looduskaitse esindajad lähiajal keskkonnakomisjoni kokku toob.
Sisukaid, argumenteeritud ja õigustatult murelike arutelusid kohtab metsa teemal üha sagedamini ka ajakirjanduses, ka seal on näha üsna selget polariseerumist: Postimehes ilmub valdavalt metsanduse suhtes kriitilisi, Maalehes diametraalselt vastupidiseid kajastusi.
Õhtuleht ja Levila on pakkunud pikki ja süvitsi minevaid artikleid. Eesti Ekspress korraldas metsaseminari, kus tutvustati näiteks Soome kogemusi püsimetsandusega. Rahvusringhääling panustab teadlikkuse kasvu nii regulaarselt hea Osooni saate kui näiteks Keskkonnakuu filmide kaudu ja puidutööstuse ühe positiivseima tahu – puitarhitektuuri tutvustava saatesarja kaudu. Mets läheb meile korda.
1,6 planeeti
Ülesanne, mis seisab otsustajate ees ka metsaga seoses on usalduse taastamine. Usalduse taastamine sellesse, et riigimets ei ole eelkõige riigieelarve täitmiseks, vaid majanduslikud, looduskaitselised ja kultuurilised väärtused on võrdselt olulised ja peavad ka tegudes saama senisest enam tasakaalu.
Selleks on valitsus otsustanud vähendada raiesurvet RMK dividendiootuse vähendamise kaudu, sel aastal poole vähem kui eelmisel, ja aasta pärast veel poole vähem. Sama oluline on aga teenitud kasumi suunamine senisest suuremas mahus ja tulemuslikumalt looduskaitsesse ja metsa kultuurilise väärtuse hoidmisse koostöös kohalikega. Oluline on, et RMK näitaks suunda ka lageraietele alternatiivsete säästlike metsandusvõtete juurutamisel.
Hiljuti ühes vestluses looduskaitsjatega küsiti minult, kas poliitikud ei võiks jätta töökohtade teemat metsa- ja keskkonna aruteludes kõrvale? Poliitikute roll ei ole üht või teist olulist huvi, asjaolu ja mõju laua alla sokutada, vaid pidevalt muutuvas maailmas otsida tasakaalu.
Kliima- ja elurikkuse eesmärkide täitmine ja kvaliteetse toormaterjali pakkumine kohalikule puidutööstusele ei ole teineteist välistavad. Küsimus on määrades, tänase võimaliku tasakaalupunkti leidmises. Teades, et kogu füüsiline ressurss, mida inimesed elutegevuseks planeedil maa kasutavad tuleb moel või teisel loodusest, iga meie suutäis, ihukate ja sissetulekki on planeedi arvelt ja avaldab sellele mõju.
Samal moel jätkates, vajaksime 1.6 planeeti. Samuti on teadlaste abiga üha selgemaks saanud, et järgmised paar aastakümmet on määrava tähtsusega kliimamuutuste peatamisel. On üha raskem leida põhjuseid suurendada subsideerimise kaudu metsapuidu põletamist taastuvenergeetika sildi all.
Inimtegevuse keskkonna- ja kliimamõju ei ole võimalik eirata, samuti ei ole võimalik eirata seda, et me kõik tahame teha tööd, tahame puhata, tahame lastele haridust, arstiabi, vanematele penisonipõlves kindlustunnet. Jätkusuutlik areng. Võtmesõna, mida iga päev peame uuesti sisustama.
Hiljuti on ilmnenud tõsiseid rikkumisi ametnike poolt ja ka kitsaskohti seadusandluses. Täiendusi vajavad näiteks kõrgendatud avalike huviga alade määratlus, raielankide suuruse arvestus, aga ka metsaandmete jagamine teadlastele uurimustööde tegemiseks. Mets ei peaks olema sõjatanner vaid meie ühine huvi ja rikkus.
Kuidas seda rikkust majandada nii, et säiliks kultuuriline väärtus, taastuks elurikkus, et mets kui elupaik oleks terve, majandusmetsast saadava puidu kvaliteet kõrge, peab saama kokku lepitud koostatavas metsanduse arengukavas. Järgmisel nädalal on keskkonnaministeerium lubanud tutvustada saavutatud kokkuleppeid.
Lisaks on plaanis muudatused nii metsa- kui looduskaitseseaduses, mis peaksid tooma juurde teaduspõhisust, täpsust ja avatust metsa majandamisel ja tulemuslikkust elurikkuse taastamises. Ühiskonnale sooviks rohkem kuulamist, enne mõistmist ja siis enese mõistetavalt väljendamist, erinevate väärtushinnangute ja vaadete aktsepteerimist. Otsustajatena on meie kohus neid kõiki kuulata, arvestada ja püüda tasakaalustada, keskkonnakomisjonis alati keskkonnahuvi arvestades.
