Inimene ja ühiskond kujundab ruumi enese ümber ja seejärel hakkab ruum inimese ja ühiskonna käitumist kujundama.
See vastasmõju on mind koduotsija, pere loojana, arhitekti ja poliitikuna pidevalt paelunud. Huvi ruumi ja ühiskonna vastu ärgitas mind valima haridusteed ja võtma ette valimistel kandideerimise kadalippu. Andestage, kui seekordne poliitkolumn sel põhjusel pisut pikavõitu on ja ohtrasti viiteid lisalugemisele pakub.
Avalikust ruumist ja veel laiemalt – inimese poolt kujundatud elukeskkonnast on saamas üha enamate eestlaste isiklik asi ja see on hea. Kodu on eestlase jaoks alati tähtis olnud. Side kultuuri ja keskkonna vahel samuti – eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks lahuta…
Tervitatav on üldise ruumihuvi nihe kodu piiridest väljapoole ehk lausa kodu mõiste laienemine. Tänav kui ühine ruum, kohtumispaik, tänavaruum ja linn liikumis- ja olemispaigana – ühisruum. Keskkond, mida me ühiselt ja igaüks kujundame. Keskkond, mis kujundab meid, meie harjumusi. Ruum kui ühiskond, milles meil kõigil on omad vabadused ja vastutus.
Unikaalne keskkond
Eesti elukeskkond on unikaalne. Võiks tegelikult olla maailma parim. Kui teda veel teadlikumalt ja väärtuspõhisemalt kujundaksime. Eestlase jaoks on oma maa ja omad linnad parimad nagunii, oma on oma.
Aga potentsiaali on meil veel enamaks. Ja mis seal salata, on ka seda, mis küsimusi tekitab, häirib, vahel lausa marru ajab. On rõõm, et seekord uurisid ja kirjutavad teadlased Eesti inimarengu aruandes (Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud) just ruumi ja ühiskonna vastasmõjust, Eesti elukeskkonna olukorrast ja valikutest.
Millised on need väärtused, mille põhjal me tahame oma elukeskkonda kujundada? Minu jaoks on kolm peamist väärtust, mille põhjal ja suunas eesti elukeskkonda kujundada: inimkeskne, sidus ja loodusesõbralik. Mulle näib, et needsamad väärtused olid läbivalt ka inimarengu aruande tasane alltekst, ehkki rohkem fikseerib aruanne probleeme ja tekkinud olukorda, kui pakub uusi lahendusi.
Mis see inimkeskne siis elukeskkonna ja ruumi kontekstis tähendab? Võib-olla iseloomustab seda kõige ilmekamalt Jan Gehli, Taani urbanisti, tõelise teadlase ja praktiku lause inimkesksest linnaruumist, mis sobib nii 8- kui 80-aastasele. See võtabki kokku selle, mis on inimkeskne.
Inimlik linn
See tähendab seda, et igaüks pääseb liikuma, igaühel on turvaline, mõnus toimetada, keskkond soosib tervislikke valikuid. Tegelikult tekib siit ka tohutu majanduslik kasu, aga sellel ma praegu pikemalt ei peatu. Elukeskkonnast riigi konkurentsivõime kujundajana kirjutasin Arengufondi tellimusel 2014. aasta mõtteraamatus.
Mida tähendab sidusus elukeskkonnas? See puudutab loomulikult infrastruktuuri, mugavat ühistransporti, sidusat kõnni- ja rattaruumi, aga puudutab ka võrdseid võimalusi elus edeneda. Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti pealinn on tänaseks kõige kiiremini segregeeruv Euroopa pealinn.
Segregatsiooni nõiaringist rääkis eelmine 2016/17 inimarengu aruanne. Tallinnas on see tingitud paljuski ikka veel keele alusel eristatud haridusest. Lõhe, mis liigub emakeelt pidi elukohavalikusse, töökohavalikusse ja tähendab vene emakeelega lapse jaoks hetkel isegi kehvemat väljavaadet tervise seisukohalt.
Venekeelne haridus Lasnamäel on vale
Elukoht, kool ja lasteaed on seotud, ruumiline ja ühiskondlik vastasmõjus. Sellepärast olime nii kriitilised, kui tänane Tallinna linnapea otsustas koondada suure osa venekeelsest haridusest Lasnamäele. Nii nagu viitas ka eelmine inimarengu aruanne, oleks ammu aeg lõpetada laste selekteerimine emakeele põhjal ja minna üle riigikeelsele ühtluskoolile, mis tagaks kõigile eesti lastele võrdsemad võimalused. Võrdsemad võimalused kajastuksid ka sotsiaalmajanduslikus olukorras ja mingi aja pärast ilmselt ka elukohavalikutes.
Linnastumine on üks inimarengu aruande peateemasid. Linnastumine tuleb üldiselt sellest, et ressursse koondades, tihedamalt koos toimetades on inimese eksistents säästlikum. Ses mõttes on maaelu arenenud maailmas luksus.
Põhjamaade eeskuju
Reaktsioon Eesti linnastumisele on ka vahel see, et linlased peaksid maksma rohkem makse, et maainimene saaks meie armast Eestit ka maal elus hoida. Oma iva selles on ja tasandusfondi kaudu seda tehaksegi. Siiski tahaks väita, et kui linnastumine kui protsess oleks peatatav rahaga, oleks meist rikkamad põhjamaad sellega ammu hakkama saanud, ometi on linnastumine seal meist kiiremgi.
Linnastumine ei ole kurjast, tihedamalt koos toimetamine säästab loodusressursse ja pakub inimstele valikuvõimalusi. Olulisem on, milline on elukvaliteet – nii maal kui linnas – kohavalik jäägu ikka iga inimese enda teha.
Maal on loomulikult eluliselt olulised töökohad, haridus ja tervishoid, ent üha olulisem elektri ja veel enam kiire interneti olemasolu ja varustuskindlus. Seda tõestas hästi ka koroonakriis. Töö iseloom on muutunud ja eestlane ongi üha enam kahepaikne, elab osa ajast maal, osa linnas.
Loodus – Eesti eripära
See trend viitab ka kolmandale väärtusele, millele tuginedes peaksime oma elukeskkonda kujundama, nimelt loodusesõbralikkus. Võib-olla on loodus kõige tugevam väärtus, mis meid eestlastena seob. Seda kinnitavad ka hiljutised väärtusuuringud. See on Eesti eripära, et meie loodus on meile nii lähedane ja see on väärtus, mida suurem osa inimestest peab väga oluliseks. Ka linnalist elukeskkonda kujundamast peame mõtlema, mis on see, mis meid maakoju tõmbab: vabadus, võimalus olla ja toimetada väljas, liikuda, puhas õhk, vesi jne.
Hea linnakeskkond ei ole selline, kust reede saabudes võimalikult ruttu ummikutest minema ihkad, vaid peab pakkuma neidsamu kvaliteete. Ka teadlased mainivad, et rohkem tuleb anda ruumi jalakäijale, jalgratturile, parkidele, õuetegevustele. Seda mitte põhimõtte pärast, vaid seetõttu, et see teab head meie tervisele ja hoiab seeläbi meie rahvuslikku rikkust. Hea elukeskkond on majanduse edu alus. Ka linnalist elukeskkonda kujundades ei tohi unustada loodusesõbralikkust.
Elukeskkonna kujundamine on Eesti õigusruumis kohaliku omavalitsuse vastutus. Tegelikult kujundame keskkonda kõik, oma otsustes, oma harjumustes. Kohalik omavalitus peaks aga looma keskkonna, mis tervislike valikuid soosib. Tartu on kindlasti eesti linnade hulgas eeskujuks, häid näiteid leiab ka Pärnust, Kuressaarest ja mujalt.
Kaua on räägitud vajadusest riigi tasandilt kohalikele omavalitsustele ruumiloomes näiteks riigiarhitekti büroo kaudu tuge pakkuda. Ehk aitab nüüd teadlaste tehtud töö valitsusel ses küsimuses lõpuks langetada vajalikud otsused.
Erinäoline Tallinn
Tallinn pealinnana on sümbol ja peame tõsiselt mõtlema, mis siin toimub. Ma olen põhjatallinlasena väga rõõmus selle üle, mis toimub Põhja-Tallinnas Tallinna linnavalitsuse kiuste, aga see peaks olema iga eestlase mure ka, milline on meie pealinna südalinn. Siin on viimane aeg sekkuda.
Aastaid lubati Peatänavaga südalinn ellu äratada, lõpuks tehti ära ikka ainult eelkõige automagistraal Reidi tee, mida küll aktivistide nõudmisel kaunistati mereäärsete puhkealadega. Südalinna kontekstis ei muuda see aga midagi. Tallinn on suur ja rikas omavalitsus ja ei saa endale lubada jätkamist vaid probleemidele tagantjärele reageerimisega. Elukeskkonna kujundamine on omavalitsuse võimalus, aga ka kohustus. Ruumiloome on mitmetahuline, peen kunst ja asjad ei juhtu iseenesest.
Lõpetuseks mõned head näited, rohujuure tasandi initsiatiivid.
Pinksiklubi, mis paigaldab pinksilaudu avalikku ruumi. Inimestel on tegevust, see toimib.
Mitte-Tallinn – leht sotsiaalmeedias, mis visualiseerib, milline võiks linnaruum välja näha, kui sellega tegeleksid professionaalid lähtuvalt justnimelt nendest väärtustest, mida mainisin.
Telliskivi loomelinnaku ja Noblessneri kvartali edu, Tallinna südalinna nihkumine Põhja-Tallinnasse – see ei ole juhuslik. See on tundliku kureerimise tulemus.
Tegelikult kujundame me kõik, igaüks eraldi ja koos, kõikides oma igapäevastes otsustes ruumi – elanikena, ettevõtjatena, otsustajatena, igas oma valikus ja positsioonis. Kuulda tuleks võtta ka spetsialistide arvamust ja kindlasti annab ka inimarengu aruanne meile palju haritust ruumi teemal juurde.
On hea meel tõdeda, et me oleme rahvana selleks valmis. Toetudes väärtustele nagu inimesekesksus, sidusus ja loodusesõbralikkus saame Eestit unikaalsena hoida ja arendada, elukeskkonna kaudu veel paremaks teha.
“Poliitkolumnist” on sari, kus võtavad laupäeviti sõna naispoliitikud.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehe sarjas Poliitikolumn 19. juunil
