Nüüd oleme koos kriisis. Maailm on. Meie Eesti on. On ütlemine, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Püüdsin seda teha oma isikliku läbipõlemise ajal, püüan nüüd ka suuremas pildis meie riigi jaoks näha kriisis võimalust. Enne kui koidab valgus, võtab aga mõneks ajaks võimust pimedus. Sellel pimeduse hetkel peaks juhtide roll olema sisendada usaldust, pakkuda kindlustunnet ja kindlat sihti slime ette. Sellel hetkel kui on tunne, et tahaks juba niiväga näha, teada ja tunda, mis meid ees ootab, mis saab maailmast ja meie Eestist edasi.
Uudiseid jälgides on üha tihemini tunne, et kindlustunde asemel tahaks haarata kahe käega peast ja küsida, mis ometi toimub? Valitsuse kriisijuhtimine kui Kivirähki naljajutt, igal päeval jälle uus peategelane ja uued naljad? Kuhu me õieti teel oleme, kas tõesti sinna, kust mõnekümne aasta eest üle kõige vabadusse ihkasime? Kas väljume kriisist EKRE süvariigi eest igaüks omal moel, oma mulli põgenedes või vaatamata valitsuse pingutustele siiski meie kõigi Eestina?
Eriolukorra juht, ehk peaminister ei nõustunud tulema riigikogu ette kriisist väljumise strateegiat tutvustama. Ametnikud räägivad meile üha ümmargusema jutu taustal plaane, millesse on näha, et nad isegi ei usu, aegajalt ütlevad vaid, et tegelikult oli seal veel asju, aga eks te peate “eriolukorra juhtide käest küsima”.
Juhtide – kas neid on siis ikkagi mitu? Üks terve perekond? Perekond, kelle pea viimati praalis, et “vorst”, mille “nemad” lisaeelarvet ehk Eesti kriisist välja toomise eelarvest said oli ikka kõige jämedam? Maaeluminister usub, et küll töötuks jäänud eestlane nüüd põllule läheb ja kui ei lähe, küll siis saadame sinna õpilased. Põhiline, et lisatööjõudu juurde ei tuleks ja need viimased, kes siin juba on, tuleb ruttu minema saata, sest nad “võivad olla ohuks avalikule korrale”.
Ideaalne EKRE kriis
Jah, head kriisi ei saa raisku lasta. Erakonnale EKRE või tema perakonnale võib koroonakriis oma poliitikate elluviimiseks olla ideaalne olukord – piirid kinni, lisatööjõud minema, inimesed tööle sinna, kuhu valitsus ütleb, süüa tehke kodus, lapsi harige igaüks ise, spetsialiste me ei kuula, ükspäev soovitame hanerasva, järgmine päev lauspiiranguid…
Karmid piirangud on end koroonasurmade arvu mõttes õigustanud, oleme hoidnud kurvi madala, aga kui kauaks on see õige strateegia? Kui palju sureb inimesi muu katkestatud ravi tulemusel, stressi, töötuse ja üksinduse tagajärjel? Mis saab edasi Eesti arengust, majandusest, kultuurist, inimestest? Mis on selle kriisitõrje hind, nagu küsib tabavalt Indrek Saul. Ja kõige olulisem – milline on nüüd plaan kriisist välja tulles, edasi elamiseks, edasi arenemiseks? Kuidas me selles kriisis kogu Eestina, mitte üha erakonnana tugevamana väljume?
Mis on praegustele riigijuhtidele oluline, kuhu nad Eestit tüürivad? Emotsionaalsete populistlike loosungitena kõlavad “tagasi koduse söögitegemise”, “lapsed põllule” ja “toetame kodumaist” ehk veenvalt, ent reaalsuses kauge ja meenutab pigem kadunud nõukaaega, mitte arenevat Eestit Euroopas, maailmas, avatult julgelt ja nutikalt oma asja ajamas, heaolu kasvatamas.
Ilmselt on põhjus selle loosungliku, äärmusliku süvariigi ehitamiseks selles, et tegelikult puudub valitsusel ühine eesmärk ja puudub ka plaan, kuidas kriisist väljuda, rääkimata kompetentsist, mille eest võiks ju lasta ametnikel seista, ent ei saa – need olla ju teisest -“ametnikeparteist”. Meil on rahandusminister, kes ei soovi avalikus sektoris kärpeid teha, sest põhiline maksutulu tulla ju sealsetest palkadest…
Väsida ei tohi
Siiski, minu juhtmõtteks on ikka olnud usaldada elu. Otsida püsivalt positiivset. Ka opositsioonis olles. Ka pimeduses tuleb näha valgust. Eesti ei ole üha “perakonna” oma. “Iga jumala päev peab ühiskond menetlema taseme poolest poetaguste tontide lolli juttu. Aeg kulub, energia kulub, aga väsida ei tohi. Muidu ongi uus normaalsus valmis” kirjutab Mart Juur tabavalt.
Kasvõi valitsuse kiuste väljub Eesti sellest kriisist. Ja on oluline, et me ei lase “perakonnal” oma süvariiki liiga sügavaks ehitada, et me ikka näeme sellest august välja ja kaugemale.
Mis on siis ikkagi see, mis meid eestlastena liidab, valgus, mis hoiab suunda, millised on väärtused, mida kanname? Mis on eestlasele oluline?
Väärtused muutuvad
Loomulikult on ühiskonnas erinevate väärtustega inimesi ja kogukondi. On mõned väärtused, mis siiski teistest enam välja joonistuvad. Ehkki aeglaselt, muutuvad ka ühiskondlikud väärtused. Hiljuti uuriti eestlaste väärtusruumi muutusi. Teadlased toovad välja, et Eesti inimeste seas on kõige tähtsamad väärtused loodus, hoolimine, turvalisus ja solidaarsus, tööväärtuste puhul materiaalsed hüved. Ka enesesuunamine (loovus ja autonoomsus, enda üle otsustamine) on suhteliselt kõrgel kohal. Samas ei ole Eesti inimeste hoiakud kuigi tugevalt innovatsiooni ja majanduskasvu toetavad ning ka usaldus teiste inimeste suhtes, mis tõusis aastani 2011 jõudsalt, on nüüd taandunud.
Siin on tõsist mõtlemisainet ja selmet unistada sellest, et hipsterid põllule tööle suunduks, hoopis mõelda, kuidas võiks meie innovatiivsudst kasvatad. Kindlasti ei saa me oma heaolu parandada, kui lepime vähese innovatsiooniga, mugandume oma riigi piiridesse ja ei tööta selle nimel, et oma teadmisi, oskusi ja kaupu eksportida. Nõustun endise Soome peaministri ja Euroopa Investeerimispanga eksjuhi Aleksander Stubbiga, Euroopa riigid võivad viiruse tõttu hetkeks igaüks endasse sulguda, ent sellele järgneb pigem veel suurem integreeritus ja paremini toimiv ühine tegutsemine.
Uuringust selgub ka, et Eesti ühiskonnas on viimasel kümnendil enim kasvanud uuskogukondlik mõtteviis. Sellist rühma iseloomustab keskkonnameelsus, kodanikuaktiivsus ja kogukondlik tegevus, samuti avatus ja usalduslikkus ning sallivus erinevate inimeste ja kultuuride suhtes. Selle rühma esiletõus avaldub eriti selgelt elanikkonna noorema (kuni 30aastaste), harituma ja materiaalselt kindlustatuma osa hulgas. Oma vahetust ümbrusest, elukeskkonnast ja looduskeskkonnast hoolimine on ka minu jaoks oluline. Osad teadlased seostavad ka viiruste kasvavat levimist loomadelt inimestele looduslike elupaikade vähesenemisega. Ka majanduslikus mõttes on Eestile oluline käia Euroopaga koos maailmas rohetehnoloogiaid arendades esirinnas (selmet pidadada kliimamuutusi usuküsimuseks, nagu mitu EKRE ministrit ja ehitada majanduslikus mõttes ja tehnoloogiagi mõttes täna juba tagurlikku, riskantset ja ülikallist õlitehast).
Valitsuse suutmatus Eesti kriisist õigele rajale tagasi ja majandus kasvama tõugata on mitmes mõttes ohtlik. Kui süveneb vaesus ja ebavõrdsus, süvenevad ka lõhed väärtusmaailmades. Uuskogukondlik mõtteviis vastandub nii materialistlikele raha ja võimu väärtustele kui ka toimetulekuraskustest ajendatud ühiskondlikule suletusele. See on juba toonud kaasa väärtuste erinevuse ja konfliktiohu erinevate elanikkonna rühmade vahel, mis võib edaspidi süveneda.
Lõhestumine eesmärk omaette
Kahjuks näib see pimedamatel hetkedel olevatki mõne erakonna omakasupüüdlik eesmärk. See ei saa ometi nii olla. Me ei tohi leppida riigijuhtidega, kellele on riigist olulisem partei käekäik, ühed inimesed teistest “omamad”. Eesti on meie kõigi ühiselt hoida ja arendada ja vastutada.
Mina soovin rahvasaadikuna, eestlasena ja emana, et Eesti jätkaks põhiseaduse vaimus valitud teel – õigusriiki, vabadusi austava, avatud ja nutika riigina. Soovin, et minu lapsed ei kasvaks keskkonnas, nagu see, mis piiras noorusajal minu isa, vaid vabas Eestis, vabas maailmas, kus nad ise valivad mida õpivad, kus töötavad ja kuhu reisivad, kellega loovad oma pere ja kuidas annavad oma panuse Eesti riigi arengusse. Kui tahavad lähevad ka suvel maale vanaemale, vanaisale appi, aga kindlasti mitte mõne ministri käsul.
Me ei tohi lasta igasugu sussaaninitel end teelt kõrvale juhtida. Avatus, julgus ja headus on isiklikud väärtused, aga ka just need üldinimlikud väärtused, mis meid kriisi ajal kõige paremas mõttes on edasi kandnud ja võiksid juhtida meid ka edasi meie kõigi ühises armas Eestis.
