Yoko Alender
Ajakiri IDEE 27.09.2014
Mis on inimeseks olemise mõte? Minu jaoks on see taju avardamine, mõistmisvõime suurendamine, iseendaks saamine ja teiste aitamine selsamal teel. Kuidas suhestub sellesse justkui vaimsesse protsessi ruum kui üdini füüsiline nähtus?
Valdur Mikita fenomenaalse populaarsuse saavutanud Lingvistiline Mets räägib looduse ja vaimu suhetest. Looduse liikumine on Mikita jaoks vaimsete protsesside käivitajana asendamatu. Mina väidan, et linnal ja loodusel on siin rohkem sarnasusi kui esmapilgul võime aimata. Inimesele on olemuslik keha ja vaimu kokkupuude, vastasmõju. Meeleline – füüsiline kogemus on inimeses kõige loomulikum vaimse protsessi käivitaja. Linnakultuuris koha selgelt sisse võtnud jooga põhineb samuti sarnasel vaimse ja füüsilise olulisel edasiviival seosel.
Looduses meeldib meile ehk, sest siin on olemas puhas vaimset käivitav füüsiline kogemus, puudub tänapäevane inimese poolt loodud lühikese mäluga infokihistus, puudub pidev tarbimisreaalsus.
Eestlase looduslähedane ruumiline idetiteet on oluline ja seda ei saa ega tohigi kaotada. Samal ajal võib ka linnas õppida elama nii, et naudime seda sarnaselt maal veedetud ajaga.
Linnakultuur on Eestis lühike. Alles kujunemas. Oleme linnas pikalt elanud kui sunnismaised põgenikud, kes ei ole tahtnud ega ka saanud suurt panustada end ümbritseva keskkonna kujundamisesse. (Geo)poliitikast tulenenud katkestuste kultuur manifesteerub selgelt ka linnakoes. Eriti suurtes linnades. Eesti väikelinnad kannavad hoopis teistsugust – külakogukonna vaimsust. Avalik ruum ühise lõkke- või kiigeplatsina, ranna, suusaraja või niisama noorte kogunemispaigana vajab muidugi ka neis mõtestamist.
Uue Eesti esimesed aastakümned oli plahvatusliku majandusliku arengu aeg, kiiresti kiiresti teatud baasjõukuse saavutamise aeg, autostumise ja autokeskse linnaplaneerimise aeg. Viimase umbes viie aastaga on aga üha selgemalt välja joonistumas järgmine tasand: soov tasakaalustada eelnevaid arenguid inimsõbraliku linnaruumi, kogukonna ühise tunnetuse, elukeskkonnal põhineva ideniteedi loomise ja auto tuimestava karbi asemel keha füüsilise liikumise, tegelike kohtumiste ja mitmekesise, ent sidusa linnaruumiga. Samal ajal hakkab ka otsustajatele investoritele selgeks saama, et elukeskkonna kujundamisel ei saa eelistada ainult hetkelist kõige odavamat hinda – õigel ajal, õigesse kohta tehtud investeeringud tagavad ka majanduslikult jätkusuutliku heaolu.
Arhitekt Andres Alver on öelnud, et arhitektuur võib anda inimesele, ühiskonnale, riigile tagasi enesekindluse. Selles lihtsas tõdemuses peitub väga palju. Eelkõige aga otsene viide sellele, et ruum kujundab identiteeti.
Mis see avalik ruum on? Avalik viitab sellele, et sinna on teretulnud igaüks, seal ei ole midagi varjatut, on avatud võimaluste hulk. Ruum on samuti võimaluste või piirangute kogum. Kokku on avalik ruum seega potentsiaal, võimalus uue kvaliteedi, uue reaalsuse tekkimiseks, aga seda alles kogeja või kasutaja ilmnedes. Puhas ruum jäägu Platoni ideemaailma. Hea avalik ruum võimaldab linnas vabadust: liikumist, kohtumisi, olesklemist, uitamist. Sunnib ületama ootamatusi, tõkkeid, avab ja sulgeb vaateid. Paneb inimest astuma, istuma, jooksma, ronima, hüppama. Annab silmale vaatamist, jälgimist, vilkasamisi mööduvat, kauget, lähemat; kõrvale kuulamist, aimamist, kompimisele raginat, krõbinat, sahinat jalge all, haistmisele söögi- või puhkenud jasmiini lõhna. Inimese meeled vajavad stiimulit iga nelja sekundi järel, siis oleme optimaalsemal toimimise voos, meil ei hakka igav ja meie vaim tegelikult on ärksas puhkuses. Sama seisund, mida loob Mikita mets?
Aga kas igasugune plats, avatud ala, majaesine on avalik ruum? Ja millest koosneb avaliku ruumi kvaliteet?
Olulised on esiteks lihtsad füüsilised parameetrid, mis loovad turvalisuse, mugavus, kasutatavuse. Ideaalne pargi laius näiteks oleks 100m, näeme ja tajume teiste kohalolu, aga on piisavalt ruumi kujundada ka eraldumist võimaldavaid kohti. Meie kliimas tasub alati eelistada päikselist varjulisele. Päevi, mil otsese päikse eest pigem varjuda soovime on vähe, aga muidugi võiks olemas olla ka see võimalus. Samuti on suure osa ajast oluline valgustus.
Mida siis avalikus ruumis lisaks käimisele teha võiks? Winston Churchill on öelnud – Ära kunagi seisa, kui on võimalik istuda. Jah, kindlasti istuda – see on nii lihtne, odav ja hädavajalik võimalus panna inimesi avalikus ruumis viibima. Taani urbanist Jan Gehl on uurinud välikohvikute istekohtade arvu ja avalikku ruumi tehtud investeeringute seost. Tulemused toovad välja positiivse vastasmõju: inimesed tahavad viibida seal, kus on loodud selleks mõnusad tingimused ja kui osad juba kohal on, tulevad teised järele.
Tallinnas on positiivse arengu heaks näiteks Telliskivi Loomelinnak. Kohalike, arendajate ja ettevõtjate koostöös on sündimas mõnusalt tihe ja hästikasutatav avalik ruum. Hea oli sel suvel tõdeda, et lõpuks asuti tõsisemalt ka avaliku ruumi väärtustama, paigaldati pingid, tolmused alad kaeti uue muru ja sillutisega, hoone fasaadid uue värviga, loodi uus infograafika jne. Need avaliku ruumi elemendid on nii iseenesestmõistetavad ja igapäevased, et esmapilgul ei mõtlegi nende identiteeti loovale olemusele. Kuidas mõjutab meie identiteeti tänaval lendav tolm, katkised tänavaääred ja porimülkad? Kontrastina meenuvad Londoni aastasajandeid sarnase pühendusega viimistletud tänavasildid, kuld, läikiv must, valge ja punane emailindus. Aastatega akumuleerunud traditisoon.
Meie tänavatel näeb üldistatult pigem jälgi kultuurikatkestustest. Ja jõulist soovi sekkuda, luua oma visuaalset keelt ja ruumikasutust. Selles on ajutisuse värskust, paindlikust ja samas täpsust – tänavakunst, grafiti, stensiilid, teadjatele avanevad märgid, iseenesest siia sinna avalikku ruumi tekkinud kiiged, kohalike poolt kasutusele võetud linnarand. Ehk see iseloomustabki hästi meie praeguse linnakultuuri siirast ja jõulist loomust. Edasi tuleb töötada selle kallal, et rohujuure tasandi õhinapõhiste sekkumiste kõrval areneks ka praegusest oluliselt mõtestatum, tugevam traditsionaalne ehk “ametlik” linna ja arendajate poolt rahastatud avaliku ruumi kvaliteediloome. Alustada võiks nii lihtsast asjast nagu tänavavalgustus, istepingid, edasi liikuda jalgteede sidususe, liikuvuskava juurde. Samuti on Tallinna linnal võimalik suunata mereääre arendusi – kas kerkivad anaonüümsesse ruumi eelkõige netopinnaga ruutmeetrid või isandub sellele investeering ümbritsevasse avalikku ruumi? Kadumas on Kultuurikilomeeter, kas võiks linna ja arendajate koostöös sündida endise raudteeala ehk kaubajaama asemele Kopli kilomeeter?
Avalik ruum ei välista eraomandit ega seal juures aset leidvat äritegevust. Vastupidi, linnakontekstis saavad need aspektid väga edukalt põimuda. Linnakonteksti eelis on just avalike, poolavalike (munitsipaal-, kontor jms) ja ärifunktsioonide põimumine. Põhiline inimeste urbanistliku liikumise reegel on fakt, et kus on ees ägedaid kohti ja inimesi, sinna tuleb neid ka juurde. Nii on oluline kesklinna tihendamine, ka erinevate avalike funktsioonidega hoonete paiknemine kesklinna koes.
Avaliku ruumi puhul on minu jaoks kõige olulisem potentsiaalsete kohtujate/kasutuste võimaldamine. Inimese liikuma panemine, tema liikumise võimaldamine teiste inimeste suunas, ükskõik kas nendega kohtuma, neid vaatama,igatahes ühises ruumis viibima. Mõtestatud (nt ühest kohast teise liikumine, kohvitopsi tühjendamine) ja esmaspilgul mõtestamata (uitamine, passimine) tegevused saavad avalikus ruumis üheks ja viivadki Mikita poolt metsast otsitud uute ootamatute kvaliteetideni, seisunditeni, mõteteni ja kui hästi läheb, isegi tegudeni.
