Eile olin päeva Rootsis, esinesin Uppsalas kohalikele ettevõtjatele, akadeemikutele ja poliitikutele – tutvustasin Eesti e-riigi edulugu. Oli väga soe vastuvõtt, palju huvilisi, küsimusi. Lisaks tore väljakutse ajule vanas heas rootsi keeles esineda. Kuulsin laval oma mälu- ja ajurakke ragisemas. 
Täna veetsin päeva Koerus. See oli ikkagi veel ägedam. Püüan lühidalt kokku võtta miks ja kuidas:
Esimene emotsioon kohapeal: “Wow! Nagu Rock Summeril oleks! Ehkki tänapäeval peaks vist ütlema, et nagu Weekend festivalil, aga seal ma pole ise käinud Igatahes, lahe!”
Nüüd tagasi kodus: meenutan hommikust sõitu, oli uimane olla, vähe maganud ja veidi väsinud, õlad libedal teel rooli hoidmisest pisut kanged.
Tagasisõites oli ilm muutunud, päike säras üle karge, valge Eestimaa. Süda laulis, meeled täis positiivseid laenguid vestlustest ja erksast meeleolust noorte hulgas.
Üks küsimus võttis ka peaaegu pisara silma. Nimelt üks noormees küsis, et kas te peale seda 33 kolimist ja nüüd kui olete lõpuks juba 10 aastat paigal olnud, tunnete, et olete lõpuks oma õige kodutunde leidnud. Õnneks sain vastata positiivselt – JAH. Arutlesime edasi, et leida kodu, leida iseenast ongi vahel vaja tõesti teha päris pikk tiir maailmale pääle.
Nii tore, et Eestis on selliseid ettevõtlike noori, kes unistavad, julgevad, võtavad ette ja teevad ära. Ja siis hulk nende kaaslasi, kes võtavad rõõmuga vastu, kuulavad, mõtlevad kaasa, küsivad, arutlevad. Et on õpetajaid ja kooliperesid, kes toetavad, tulevad kaugelt Eesti teisest otsastki kuulama.
Eesti tulevik saab olema helge. Täna olen küll selles kindel. Aitäh, Koeru Keskkool jt!
#õpimeprofessionaalidelt #eesti #eestinoored #nooredtegijad #paremtulevik
