Laulupidu tõestas taaskord, et oma helikunsti pärandiga oskame väärikalt ümber käia. Üle saja aasta laulupeorepertuaari helises, elas ja puudutas. Kuidas on lood ruumikunstiga – on ju arhitektuur nagu president hiljuti Arvo Pärdi keskuse arhitektuurikonkursi võidutöid tutvustades meenutas, kivisse valatud muusika. Veel mainis president tol päeval oma kõnes, et arhitektuurile, kui kunstile, millest “ei pääse” me keegi peaksime ühtlasi kõik ka rohkem tähelepanu pöörama.
Laulupeol räägiti meile arusaadavat, nii vajalikku ja ilusat lugu puudutusest – inimlikkusest praeguses hetkes, ajatust vabadusest. Samal ajal taasavati 1937. aastl ehitatud Tallinna hotellinduse lipulaev Palace. Millist lugu rääkis see maja toona, millest vestab ta täna – kas ikka veel puudutab?
Ootasin huviga hotelli valmimist, sest hiljuti kui maineka ajakirja Monocle ajakirjanik küsis minult Eestit väisates, et milline on Tallinna parim hotell – vastasin siiralt ja emotsionaalselt – seda ei ole veel. Esmane lugu, mis jõudis minuni Palace i taasavamisest oli meedia kaudu: “Õllesummeri välisartistid paigutatatkse luksuslikku hotell Palacei.” Osa loost, mida soovitakse rääkida. Ehk ei ole Palace ‘i kohta pelgalt välisvaadete, ajakirjanduse fotode ja kodulehel pakutava järgi õige sõna võtta? Samas ju üsna aus ja tõepärane situatsioon –just nii kui mitte veel vähem teamegi reeglina hotellidest tehes väliskülalisena valiku ühe või teise kasuks. Ajakirjandus, koduleht ja sotsiaalmeedia kujundavad meie pilti pakutavast, parimal juhul annavad edasi omanike püüdlusi, võimendavad veelgi nende poolt loodud jutustust.
Palace lugu on loomulikult “Eesti visiitkaart”, “glamuurne ja põnev” “uue sisemusega maja jätkab oma väärikal kursil, olles traditsiooniliselt modernne majakas Tallinna keskmes ja säilitades oma klassikalise atmosfääri, millele on lisandunud kaasaegne sisekujundus.” Ehk siis midagi igaühele – või kellele? Aga mida me tegelikult piltidelt näeme, kodulehel koos hotelliketi teiste hotellidega anonüümses kujunduses ebainimlikke 3d- visualiseeringuid.Elu 24 fotodel on materjali valatud “luksust” ehk loodetavasti originaalses vanas puitparketis küll. Kui “kaasaegse luksusliku” sisustuse virrvarri keskelt hästi otsida on lugu siin nimega Konrad Mägi – eestiaegse kunsti “lipulaeva” teoste fragmentidel numbritubades ja restorani nimes.
Otsin oma kogemustest hotellilugusid, mis on puudutanud. Rough Luxe Londonis, ACE hotellid – ka ketihotellid – aga igal ühel oma isikupärane lugu, mis kumab vastu nii koduleheküljelt kui oma unikaalses elavas keskkonnas, New Yorgis, viimati Ida-Londonis Shoreditchis. Eriti aga võlus mind kui sattusin tabama kroonimata hotellikuninga Andre Balazsi viimase hotelli Firestation eel-eel-avamise eelset sagimist Londoni Chiltern Streetil vanas pritsimajas. Kodulehel on siiani vaid üks pilt pritsimaja detailideni restaureeritud kehast – restaureerimistööde kvaliteet, mustas villases mantlis viisakas uksehoidja annavad aimu justkui viirastuslikust, isegi kättesaamatust, kuid kindlasti ihaldusväärsest luksusest – kestvusest – ajaloo puudutusest. Samuti Stockholmi Ett hem (Kodu) Östermalmi ajaloolises linnaosas – sisustatud stiilse, ent õdusa koduna, loo krooniks restoran, mis valmistab toidu nagu kodukokk, täpselt vastavalt Su soovile.
Oleksin Palaceist oodanud ehk midagi täpsemalt sihitut. Me ei suuda kunagi meeldida kõigile, keskmist klienti ei ole olemas. Mis asi on “traditsionaalselt modernne”? Mulle tundub, et ka hotellinduse luksusmaailm on oma lugudega liikumas just isikliku, individuaalse kogemuse poole, üha enam otsiatakse erilist, oma ajalooga, konkreetset lugu, janunetakse puudutuse järele. Mõtlen selle maja kirevale ajaloole, ehk oleks näiteks saanud taasluua ühte numbrituppa ajalooliselt autentse (mis siis kui taasesitusena) 1930te interjööri, teise ehk sõjajärgse nõukogudeaegse kujunduse, kolmandasse 1990te “luksuse” rüü. Tabada nii kedagi, midagi, hetke, mis neil aegadel päriselt elas. Muidugi on see muinasjutt, aga muinasjutud on kultuuridele, inimestele väga olulised.
Viisin oma vanemad lapsed laulupeole, et nad õpiksid kuualama, tundma ära seda, mis puudutab. Tahan, et neist kasvaksid kodanikud, kelle otsustesse on kaasatud kõik meeled. Ilu ei ole pelgalt visuaalne esteetika, pigem see, mis puudutab, teeb kogemuse maailmast selgemaks, paremaks. Meil on üksjagu väärikaid ajaloolisi hooneid, milles on peidus oma lood. Tean omast käest kui aega- ja ressurssinõudev, kohati lausa närvesööv on nede lugude otsimise, välja puhastamise ja taasesitamise protsess. Samas on ümbritsev ehitatud keskkond just see, mis on meile ainuomane. Nii nagu meie laulud on meie loodud ja meie teha on nende elus hoidmine on ka meid ümbritsev ehituspärand, ehitatud keskkond meie hoida ja arendada. Õpime kivisse raiutud muusikat märkama ja hoidma. Julgustame, vahel ehk lausa nõuame neilt, kel on võimalus ja vastutus neid lugusid meie kõigi jaoks kivisse valada, või vanade tolmukihtide alt välja puhastada – et kuigi on ajamahukas, töömahukas, ressursimahukas – et need lood puudutaks, et neis oleks nii ajatut kui inimlikku.
