Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Kõne erivajadustega laste haridust ümber korraldava eelnõu menetlemisel Riigikogus.
Arvamusartikkel ilmus EPLis 19.12.2017 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/reformierakond-noelab-haridusministri-kehvasti-tehtud-poolest-koolitukist-ei-piisa?id=80539770
Hea juhataja! Head kolleegid! Vabandan, mul ei ole veel sellist professionaalsust nagu kolleeg Ligil, et peast esitada selline kõne nagu temal, aga püüan siiski oma omaga ka natukene valgustada oma arusaamu sellest eelnõust. Algusest peale tekkis arusaam, et haridusministril on kindel plaan suunata omavalitsustele see ca20 miljonit. Milleks seda raha kasutama hakatakse, kas see saab olema võrdsete võimaluste loomiseks või hoopis ebavõrdsuse tekitamiseks erinevate omavalitsuste võimekuste põhjal või millekski kolmandaks, on, ma ütleks, et tänaseni selge, ka peale komisjoni esineja ettekannet kahjuks. Ühtluskool ja kaasav haridus on omavahel seotud, minu meelest mõlemad õiged põhimõtted. See on justkui ühiskondlik kokkulepe poliitikate alus, millele Eesti haridususku rahvas toetub, usaldades riigisektorit, teades, et laps saab lasteaiast ja koolist eluks parima stardi. Need on õiged põhimõtted.
Seda enam üllatav ja häiriv on olukord, kus menetleme tegelikult ju samal nädalal korraga nii erakooliseadust kui tänaseid muudatusi PGS-is justkui vastupidiste põhimõtete alusel. Ühtluskooli põhimõttele teeme justkui mööndusi, kuna riigi raha on lõplik suurus, eelistades rahastust erakoolidele. Erakoolide osas võtab riik vastutuse endale, hariduslike erivajadustega laste osas hajutab seda edaspidi KOV-ide, sihtasutuste ja riigi vahel, tegelemata tegeliku pudelikaelaga, mis seisneb õpetajate ettevalmistuses. Tegelik töö jääb tegemata. Räägime täna siin pikalt vastutusest, kusjuures riigisektor on üks ja võib-olla see ei olegi nii oluline, aga me ei tegele probleemiga ja selles on kõige suurem probleem. Kuidas on tugipersonali olemasoluga ja koolijuhi sooviga ja oskustega kõiki lapsi näha ja tema vajadustele vastavalt koolitada.
Kaasava haridusega oleme alles heal juhul poole peal. Ühiskonnana hakkame aru saama, et igaüks on tähtis, iga kett nii tugev kui tema nõrgim lüli. Me ei taha peita teistsuguseid, vaid tahame riigina pakkuda võrdseid võimalusi. Põhiseaduseski oleme sätestanud, et otsustav sõna kooli valikul on lapsevanemal, riik ei saa last suunata ühte või teise erikooli. Teisalt on riik senise seaduse alusel vastutanud erivajadustega laste hariduse eest. Täna seisavad aga nii lapsevanemad, nii erivajadustega laste kui teiste laste õpetajad, koolipsühholoogid, tugispetsialistid, logopeedid abiõpetajad, kõik silmitsi olukorraga, kus puudub usaldus, et tegutsetakse ühise ja kõigile arusaadava plaani alusel, mis tõesti viiks ka eesmärgini.
Argipäevas on olukord selline, et erivajadustega laste hulk pidevalt kasvab, koolipersonalile lisandub täiendavaid ootusi ja nõudmisi, aga kompetentsi, koolisisest koostööd ja enesekindlust samas tempos enamasti ei lisandu. Spetsialistide ja huvigruppide sekkumise tagajärjel on algsest ministri esitatud eelnõust tänaseks, nagu siin on mainitud, palju tagasi pööratud, üht-teist on muutunud, aga põhiline on jäänud tegemata. Puudub plaan ja puudub vastus küsimusele, milline on ja kui ei ole piisav, siis kuidas tagada kohalike omavalitsuste kui koolipidajate, koolijuhtide kui meeskonnajuhtide ja vahetute vastutajate, õpetajate kui tegelike ellurakendajate ettevalmistus muudatusteks, mida planeeritakse. Juurdemääratava rahaga saab kohalik omavalitsus põhimõtteliselt tasuda lihtsalt ka juba täna tehtavad kulud, suunates tekkinud lisavahendid mujale. Ehk siis ei loo eelnõu kindlust, et tekib kvalitatiivne muudatus erivajadustega laste hariduskorralduses. Pigem hakkab erivajadustega laste edasine saatus sõltuma veel enam kohaliku omavalitsuse suhtumisest, koolijuhi isikuomadustest ja kompetentsist.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne sellest aastast kirjeldab, tsiteerin: “Õigus haridusele on igaühel sõltumata tema erivajadustest. Tänapäeva haridusõigus lähtub kaasava hariduse põhimõttest, s.o erivajadusega lapsed peaksid ideaalis õppima koos nn tavalastega. Tegelikuks rakendumiseks eeldab see aga olulisi riigi positiivseid samme alates õpetajate väljaõppest ja piisavast arvust.”
Miks haridusminister kas või seda eelnevat soovitust ei kuula, vaid tormab suurest soovist omavalitsustele raha jagada? Miks ei tee ta seda eesmärgistatult ja koos osapooltega tehtud plaani alusel? Reformierakonna poolt oleme valmis panustama veel, et sellest eelnõust saaks päriselt asja, et haridusse suunatava lisarahaga saaks erivajadustega laste õppekorraldus tõesti võrdseid võimalusi pakkuv.
Täna on menetlusega tormates külvatud rahulolematust, ebakindlust ja tunnet, et keegi ei tea, mis meil koolis tegelikult toimub. Kui kaua me veel vastu peame? Kui riik sellisel moel seadusi ette valmistab, siis on see ülimalt muret tekitav, kuna väljapoole jäetakse ilus mulje, ent sisuliselt on töö poolik, kirjutab meile üks õpetaja. Kui palju on tänastes Eesti koolides õpetajaid, kes on hariduslike erivajadustega laste arengu toetamise koolitusi läbinud? Me ei saanud vastust. Kui suur on tänane tegelik rahaline vajadus üldist tuge, tõhustatud tuge ja erituge vajavate õpilaste toetamiseks? Milline on riiklik kaasava hariduse strateegiline plaan tulevikuks? Milline on plaan koolide ja õpilaste toetamisel kaasava hariduse rakendamiseks? Õppematerjalid, koolitused? Kus on riigis toimivate heade praktikate kogumik? Millal rakendub õpetajate toetusmehhanismina kovisiooni ja supervisiooni süsteem? Mida konkreetselt riik selleks teeb? Kas on võimalik taotleda raha, kui selleks on süsteem välja töötanud? Kas ja kust on võimalik riiklikult taotleda rahalisi vahendeid õpetajat toetava süsteemi väljatöötamiseks ja rakendamiseks? Need olid õpetajate küsimused.
Huvigruppide südika sekkumise tõttu on hakanud valgus tegelikele kitsaskohtadele ja pudelikaeltele paistma. Seega ärme anname alla, vaid katkestame selle lugemise ja tuleme saali tagasi siis, kui on tekkinud ühine kindlustunne, et teame, mida ja miks me teeme. Kui meil kõigil on kindlus, et seaduseelnõuga täidame oma kohustust luua kõigile võrdsed võimalused hariduse omandamiseks. Riigikogu ja haridusministri puhul ei piisa kehvasti tehtud poolest koolitükist.
Aitäh!
