Intervjuu Ajakirjas PULSS, tekst: Pulss, fotod: Laura Stranberg
Riigikogulane YOKO ALENDER (38) on tulihingeline hea linnaruumi eest seisja, kes ühtlasi on kogunud kapaga ka teadmisi ja kogemusi, mida jagada. Kirglik tänitamine on ju väsitav, palju kosutavam on, kui inimene oskab konkreetselt ja konstruktiivselt läheneda. Pulss päriski, mida Yoko kodulinnast arvab.
MILLES ON SINU JAOKS TALLINNA VÕLU?
Tallinn on mu kodu. Põhja-Tallinn minu hood, minu ruum, Kalamaja minu tänav. Põhja-Tallinna uitaja ja austaja sai minust teismelisena, kui ise veel Stockholmis elasin. Käisin kõigil vaheaegadel Eestis ja noore armastaja kombel unistasin toonastel agulitänavatel, hingasin Põhja-Tallinna kontraste, uimast ja teravat, mis ehk senini Tallinna võluks.
Kalamaja oli siis küll veidi teistsugune. Mu esimene oma kodu oli Kunstiakadeemia aegadel hoopis hõlmikpuu taga Süda-Tatari kvartalis. Ka väga armas kant, selline intellektuaalne, aga ehk liigagi kesklinn. Perega kolisime 2004. aastal Pelgulinna ja sealt peatselt Kalamajja. Siis unistasime juba tänasest Põhja-Tallinnast, sellisest, kus on meri, kus hoovides on rohelus, aga tänavatel elu keeb, inimesed, jalgrattad, lapsed, vankrid, armas möll ja melu. Põhja-Tallinn on nii mitmekülgne, et sobib mulle iga ilma ja tujuga. Nii nagu tegemistes tuleb iga päev hetkeks väliselt enesesse pöörduda, pean linnaski ikka oma kanti liikuma, et tasakaal paigas oleks.
VIIMASE 20 AASTAGA ON LINNARUUM MUU-TUNUD. MIS ON HEA JA MIS HALB?
Halb on see, et ikka veel on Tallinna liikumisruumis koletud katkestused. On vahvaid piirkondi, oaase, kus tihedust ja elu, ent nende vahel liikumine on justkui igal moel ebamugav. Seda saaks märkimisväärselt parandada. Halb on ka kaubanduskeskuste pealetung, mis on autostumise mündi teine külg, mis omakorda tapab kohalikku tänavakaubandust. Kui oleks voli, ei laseks ma Tallinna rajada enam ühtki suurt kaubanduskeskust. Hea on see, et inimestel on tekkinud tugev oma kodukohaga seotud identiteet ja kogukonnatunne, kohalike algatus on loonud vahvaid festivale, kohvikuid, ärisid, päriselt positiivset linnaelu. See on suur väärtus, mida tuleb hoida ja toetada.
OLED MITME LAPSE EMA. KUI LASTE-SÕBRALIK ON MEIE LINN?
Eesti tervikuna on laste kasvatamiseks väga hea koht. Tallinna linnaruumis on aga üks suur takistus, mis seotud liikumise ja turvalisusega. Iga lapsevanem, kes ühe-kahe-kolme väikelapsega jalutanud, teab, millest räägin. Kui pisike veel vankris, on takistus füüsiline, tõsta vankrit üles alla kõnniteeäärtest, talvel on see sageli puhastamata, madalasse trammi saab vaid siis, kui see mõnele graafikuplaneerijale meeldib jne. Kui lapsed suuremad, muutub takistus hirmuks – alati tuleb võsukesel käest kinni hoida, sest tee kõrval on ohtlik autovool, jalakäijaid vähe, oleme ikka veel tüütu anomaalia. Kui tuleb kooliaeg, siis kas lubame lapse ise jala, trammi-bussiga või lausa jalgrattaga kooli? Tallinn peaks olema selline, et lubame. Rahuliku südamega, sest teame, et kõnni- ja jalgrattateed on nii turvalised, et õpetame, harjutame ja lubame kaheksa-aastase iseseisvalt kooli. Sellises linnas oleks kõigil hea.
LIIKUVUSE TEEMAST VEEL. RÄÄGITAKSE PALJU INIMESEKESKSUSEST, RATTATEEDEST, AUTODE SUUNAMISEST TUNNELITESSE, HEAST ÜHISTRANSPORDIST. SAMAL AJAL RAJATAKSE MERE ÄÄRDE MITMEREALISI MAGISTRAALE. LIIGUD ISE NII JALA KUI KA TEISTE LIIKUVVAHENDITEGA. KUIDAS SINU MEELEST ASJA EDENDADA JA KUI RADIKAAL-SEKS VÕIKSID SIIN MINNA?
Eestis on umbes 600 autot 1000 elaniku kohta. Oleme autostumises rikkale Euroopale kiiruga järele rebinud. Arendanud linnaski eelkõige autole mõeldud infrastruktuuri. On tõsiasi, et lõpmatult laiu teid ei saa ehitada, sest on ju linn loodud siiski inimestele elamiseks, mitte autodele liikumiseks. Ainult et laiadest teedest, mürast ja saastest ei olegi enam kellelgi asja. Meiegi Tallinnas oleme jõudnud punkti, kus istume ummikutes surnuks oma tervist ja kallist aega. Ühistransporti, jalgratta- ja kõnniruumi ei ole arendatud piisavalt kvaliteetseks ja mugavaks ega ole seega täna paljude jaoks vastuvõetav valik.
40% tehtud autosõitudest on alla kahe kilomeetri kaugusele. Et saada päriselt liikuma, nii otseses mõttes kui ka kaudsemas, linnaelu kvaliteedi tõstmise mõttes, peame radikaalselt tõstma ühistranspordi taset ja isegi mainet, ehitama välja kogu linna katva turvalise jalgrattateede võrgu ning tegema korda kõnniruumi. Ainult nii suudame autostumist peatada ja soosida tervislikke ja jätkusuutlikke liikumisviise Kõik ei pea loobuma ega loobugi eraautost, ent kui osa liiguvad muul moel, jääb kõigile rohkem ruumi.
KUI SAAKSID VÕLUVITSA, MIDA OMA UNISTUSTES KÕIGEPEALT TEEKSID?
Looksin tingimused, kus 10-15% tallinlastest valiksid igapäevaseks liikumiseks jalgratta. Kliima ja geoloogia soosib ehk siis mitte liiga kuum, enamasti lumeta ja ilma suurte mägedeta, parajalt pisike linn, puudu on praegu vaid vajalik infrastruktuur.
Projekteeriksin ja ehitaksin viie kilomeetri raadiuses ümber Viru ringi välja korraliku, turvalise jalgrattateedevõrgu ning hoiaksin seda aasta ringi puhta ja kasutuskõlblikuna.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
