Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Unistan linnast, kus inimesed märkavad teineteist. Astuvad eest ära, kui jalgrattur seljataga kella annab. Ei vihasta selle peale, et keegi on veel siin. Lihtsalt märkavad, astuvad eest ja astuvad edasi ja jalgrattur väntab edasi. Mõni jalgrattur ütleb “aitäh!” ja jalakäija vastab “Kena päeva!”.
Unistan ka linnast, kus jalgrattasõit ei ole vägitükk, vaid normaalne viis liikuda. Unistan linnast, kus kõigil liiklejail on ruumi ja loogiline liikumisruum. Jalgratturil on oma tee. Ta ei ole loll lehm jalus nii autojuhil kui jalakäijal. Unistan linnast, mis soosib tervislike ja säästlike valikuid.
Unistan linnast, kus on lõhnad. Märja asfaldi, märja paekivi lõhn peale vihma, tänavanurgal õitseb juba jasmiin, uue pitsakoha juures läheb kõht tühjaks, hommikul kohvi, värske majavärv, toomingas, mereääres omamoodi mere lõhnad. Neid lõhnu tunneb, sest hingama ei pea tolmu.
Unistan linnast, kus inimesed autodes märkavad teineteist, liiklejate vahel on turvaline silmside, antakse teed, viibatakse “ole hea, sõida, astu, küll ma ka jõuan!”. Lihtsalt märgatakse ja sõidetakse edasi oma asju ajades. Kaasinimene on ju tegelikult sõber, kes tahab ka oma eesmärgini jõuda, ei ole lihtsalt suvaline olend, kes takistab sinu edasijõudmist. Kuna linn on nii väike märgatakse ka autoroolis tihti jalakäijate ja teiste autojuhtide hulgas tuttavaid sõpru, neile viibatakse ju ikka rõõmsalt.
Unistan linnast, kus kuuleb erinevaid helisid, hommikul akna taga linnulaulugi, mere ääres mere häält, vahel kostub suurte laevade madal jorin. Parkides kuuleb linde, kõrgel piiritajaid, laste kilkeid. Tänavail tramme ja vaikselt sahisevaid, inisevaid elektribusse, jalgrattakelli, lobisemist. Linnahääli ei summuta pidev müra.
Unistan linnast, kus on hommikud, tööle ja kooli tõttavad inimesed. Avanevad kohvikud ja poed, esimesed tered ja kohvid ja kohtumised. Unistan linnast, kus lapsed lähevad kooli jala või jalgrattaga, kellel mõni erihuvi, sõidab kaugemale, trammiga. Unistan linnast, kus on õhtud. Peale tööd minnakse töökaaslastega veel uut restorani vaatama, jooksma, lastega parki. Ei istuta ummikus, et sõita eeslinna kaubanduskeskusesse. Unistan linnast, kus asju saab ajada lähedal. Kus kohalikkus on väärtus.
Unistan linnast, kus on aastaajad. Erinevad, erinevate murede ja rõõmudega, aga kõik on ühtmoodi omad. Igal aastaajal on oma privaatsed ja avalikud ühised kohad. Õues saab olla iga ilmaga, on vihmavarju, tuulevarju, lumevarju, on lõkkekohti ja ujumiskohti. Unistan linnast, kus kõike, mida teeme suvilas, terrassil, metsas või mererannas, saame teha ka lähedal linnas. Unistan linnast, mis pakub pidevat avastamisrõõmu.
Unistan linnast, mis on tihe, kus on palju inimesi, erinevaid inimesi, keda kõiki seob soov just siin linnas oma elu elada, oma asju ajada. Unistan linnast, kus elavad inimesed, kes ei oota pidevalt reedet, et saaks vaid ära maale. Unistan linnast, kus elavad inimesed, kes tunnevad rõõmu, rõõmu liikumisest, rõõmu olemisest ja argipäeva väiketest asjadest, rõõmu oma linnaosa uutest arengutest, uuest kohvikust, töökojast, nurgapoest. Unistan linnast, kus inimesed tunnevad, et see linn on nende jaoks, nende oma, nende kõigi oma ja nende teha.
