Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Keskealine punkar kardab sisult islamistlikku ja vormilt rahvuslikku Eestit, kus Allah-Kalevi-nimelisel spordiväljakul toimub tantsupidu Muhu seelikutriibulistes burkades. Kardab, et praegu on neid vähe, aga mingi hetk on hoopis meid liiga vähe.
Mina kardan, et osa Eestist ei saagi üle sellest, et enam ei ole suurt vaenlast, kelle vastu võidelda, kelle ikke alt vabaneda. Ja kardab nii paaniliselt edasi seitset pagulast ja ei taha siia mittekedagi, mittemidagi võõrast. Kardan, et see ühe osa hirm tekitab ühes teises osas rahvast niisugust hirmu, et minnakse lihtsalt minema. Kardan, et praegu on neid vähe, aga mingi hetk on hoopis meid liiga vähe.
Neid ja meid, kardan, et seda lahterdamist on nii palju, et ühsiosa jääb üha vähemaks.
Noor teisest rassist elukaaslase ja pisut tumedama nahatooniga lapse ema kardab, et ta mehele tullakse tänaval kallale. Kardab, et praegu on neid vähe, aga mingi hetk on nii palju, et enam ei kannata välja.
Pensionär kardab kaubanduskeskuses nähtud mustanahalisi tudengeid, kust ja kes need siia saatis ja palju neid tegelikult on?
Naised kardavad peret luua, sest pole normaalset meest.
Mehed kardavad püsisuhteid luua, sest see tähendab, et tuleb peret ülal pidada.
Me kõik kardame, et meid on nii vähe, et meie rahvas sureb, kui mitte kohe, siis varsti välja.
Laps kardab tänaval purjus meest. Kardab, et ei leia endale kunagi seda õiget armastust, sellist nagu emal ja isal.
Naisminister kardab, et kui tema kui vanaema ei räägi naiste õigustest, siis ei räägi ka tütar, ega tema tütar.
Noor kardab, et tema mõtleb hoopis teistmoodi. Kelle poole pöörduda? Klassikaaslased lärmavad ja ema isa istuvad telefonis.
Represseeritud kardavad, et uus põlvkond eitab okupatsiooni. Kardab, et nende kannatused unustatakse. Kardab, et neid on jäänud veel nii vähe.
Muuseum kardab, et ei kõneta okupatsioonist kõneledes enam noori. Kardab, et rahva kannastused unustatakse.
Noor kardab, et varsti ei ole enam vanaema, kes meenutaks ja olnud asjust elavalt räägiks. Kardab, et ei saagi aru, miks osad sõbrad on kuskilt võtnud arusaama, et venelane on venelane ja midagi head sealt tulla ei saa ja rohkem edasi ei mõtlegi.
Väliseestlane kardab, et Eestil ei olegi enam teda vaja, sest enam ei pea iga esmaspäev seisma väljakul ja aitama sedasi maailmal näha, et kuskil on üks vaene ja kannatav rahvas.
Julgeolekuekspert kardab, et okupatsioonide muuseum on liiga apoliitiline ja ei tee piisavalt puust ja punaseks, et okupandid olid venelased. Kardab, et meid, kes me päriselt aru saame, mis toimub on nii vähe…
Ajalooprofessor kardab, et noorte jaoks ei ole enam vahet kas räägime 20. sajandi okupatsioonist või pärisorjusest, üks tume ja ebahuvitav minevik puha.
Erakoolipidaja kardab, et kaob kindlus, kui riik kõiki koolipidamise kulusid ei kata. Kardab, et peab tõstma õppemaksu ja osa lapsevanemaid ei jõua seda enam kinni maksta. Kardab, et nii tekib hariduslik kihistumine.
Mina kardan, et kui kohalik omavalitsuselt võtta igasugune otsustusõigus, kaob neilt ka igasugune vastutusvõime. Kardan, et kui kõik teadlikud lapsevanemad valivad erakooli, nõrgeneb tavakooli võime hakkama saada ja pakkuda kõigile – ka neile kel vähem teadlikkust ja kodust kaasa saadud eeliseid, koolis midagi erilist. Kardan, et kaob võimalus tavakoolis kohtuda endast erinevaga, kui erinevused ainult erakooli liiguvad. Kardan, et nii tekib ühsikondlik kihistumine.
Mina kardan iga kord kui lastega jala kuhugi lähen, et nad rebivad end mu käest lahti ja jäävad mõne kihutava bmw rataste alla. Kardan, et maanteel vajub mõni magama jäänud rekkajuht vastassuunavööndisse ja mu abikaasa ei jõuagi öiselt mängult teises Eesti otsas koju meie juurde. Kardan, et meid, kes me jala käia tahame, linnaelu mõnusid nautida tahame, on ikka veel nii vähe ja need teised rullivad oma automaailma kaitsvas mullis edasi ja meie elukeskkond jääbki ohtlikuks, poriste tolmuste tänavatega miiniväljaks.
Ja siis ma vaatan kuidas vapper 9 aastane rulaga kooli sõidab ja ta ei karda. Ja kuulan kuidas 14 aastane ütleb, hei – ärme istu arvutis – lähme parem jalutama või rattaga sõitma. Ja ta ei oska peast hümni sõnu, aga ütleb, et ta võiks küll käia mujal, aga Eestis on ikkagi kõige parem elada, siin on hea vaba olla, saab linnas vabalt liikuda ja maale minna uitama.
Ja ühe hetkega ma tunnen, et hirm teise hirmu ees, hirm et ma ei oska, ei suuda sellega toime tulla lahtub, sest saan aru, et ka minu oma hirmu vastu aitab seegi, kui saan sellest rääkida, kui on lootust, et keegi mõistab seda. Ja hea on tunda, et suudan jälle kainelt mõelda.
Meil kõigil ongi hoopis erinevad hirmud, aga meil on täna siin aastal 2016 Eestis ja Välis-Eestis, kogu meie väiksel rahval üks ja ühine VABADUS. Meil on puhtfüüsiline vabadus liikuda, öelda, teha mida tahame, loomulikult seaduse piirides. Vabadusega kaasneb vastutus, meil on näiteks ühine vastutus hirmudest rääkida. Seniks kuni meil on julgus kirjutada, rääkida ja teineteise hirme kuulata on vabadus kindlam. Hirm on inimeseks olemise loomulik osa, et mitte öelda loomalik osa. Mõistus aga aitab edasi, aitab mõista. Hirmu ees silmade sulgemine ei aita. Hirmule tuleb silma vaadata. Teineteisele silma vaadata. Kui jääme hirmude küüsi, ei ole me lõpuni vabad, me mõistus ja vaim ei ole vaba. Meil võib olla füüsiline vabadus, ent meil ei ole vaimset, isiklikku vabadust. Võibolla ei suuda me siis ka vastutada? Kui räägime, kuulame ja püüame rohkem mõista kui hukka mõista, saab ühine abstraktne vabadus ehk ka rohkem reaalselt igaühe omaks – isiklikult tajutavaks tegelikuks vabaduseks, mille lahutamatuks osaks vastutus.
Eesti Inimõiguste Keskus alustas koostööd Reet Ausiga, kellega loodi maailma väikseima keskkonnajalajäljega T-särk, mida ostes aitad inimõigusi edendada. Särgil on kasutatud erinevus rikastab kampaaniast tuttavaid kujundeid. Vaata lähemalt.
