Yoko Alender
22.05.2014
Margit Mutso selgitas 19. mai Eesti Päevalehes („Hea arhitektuur ei päästa kehva planeeringut”), mis on Eesti planeerimises ja arhitektuuris kehvasti. Mõistan artikli pisut emotsionaalset ja tüdinud tooni – arhitektid on „sama juttu” planeerimise, arhitektuuri ja ehituse valdkonna suurema sidususe vajadusest rääkinud kümmekond aastat. Toon Mutso jutu jätkuks mõne näite sellest, milline on olukord täna ja kuhu poole võiksime liikuda, kui nina oma väikestest konnatiikidest välja pistame.
Kuulates läinud nädalal Riigikogu majanduskomisjoni avalikku istungit samal teemal Planeerimisseaduse uue eelnõu menetluse käigus, tõdesin, et paljude komisjoniliikmete ja ilmselt ka suure osa lehelugejate jaoks ei ole siiski veel päris selge, mida arhitektid silmas peavad. Tegemist ongi keerulise, paljusid huvisid puudutava, laiaulatuslikku ja pikaajalist mõju eviva valdkonnaga. Arhitektuur on ühest küljest vaieldamatult kunstiliik, mis puudutab meid igaüht. Teisalt on planeerimine huvide tasakaalustamise keeruline protsess. Ehitus on justkui eelkõige ettevõtlus. Samas need kõik kujundavad otseselt meie elukeskkonda ja on seega nii riigi konkurentsivõime aluseks, kui iga üksikindiviidi – inimese heaolu mõjutajaks. Seega usun, et selgitusi siin ei saa olla liiast. Püüan oma loos Margiti jutu jätkuks tuua mõned elulised näited sellest, milline on olukord täna ja kuhu poole võiksime nina oma erinevatest väikestest konnatiikidest välja tõstes, pisut kaugemale ja terviklikumalt vaadates, elukeskkonda arendades liikuda.
Kaks peamist probleemi on esiteks spetsialistide, st arhitektide, ruumi planeerijate vähesus nii riigisüsteemis kui kohalike omavalitsuste tasandil, sellele viitas ka Mutso. Teiseks takistab jätkusuutliku, inimsõbraliku ja konkurentsivõimelise elukeskkonna arengut täna valitsev killustatus riigi halduses. Planeerimisega tegeleb riigi tasandil kõige otsesemalt siseministeeriumi planeerimisosakond kuueliikmelises koosseisus. Ehitusega, sh ehitisregistriga tegeleb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis 12liikmeline ehitus ja elamuosakond. Kõige suurem isikkoosseis on 323 töötajaga keskkonnaministri alluvuses olevas maa-ametis. Põhiliselt tegeletakse maa-ametis geo-informaatika ja kartograafiaga, lisaks riigimaade ja suures osas läbi viidud maareformiga. Arhitektuuri või arhitekti ametinimetust kohtab riigisüsteemis vaid allakirjutanu ametinimes kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõuniku näol. Elukeskkonna arenguga on otseselt seotud ka regionaalareng, mida juhivad 48 ametniku siseministeeriumis. Samuti on kõige rohkem kokkupuudet siseministeeriumiga maavanematel ja maavalitsustel, kus teostatakse järelevalvet kohalike omavalitsuste poolt juhitud planeerimistegevusel, samuti koostatakse praegusel ajaetapil uusi maakondade üldplaneeringuid. Arhitektiharidusega ametnikke võib loetletud ametikohtadel ja maavalitsustes kokku ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ka kohalikes omavalitsustes on riigireformi venimise tõttu ja ilmselt ka muudel peamiselt ressursinappusest tingitud põhjustel vähe planeerimise ja arhitektuurialast kompetentsi. Ka riigi kinnisvara portfelli haldav RKAS ei ole seni pidanud vajalikuks palgata oma suurde meeskonda arhitekti.
Kes siis juhivad meie ühise elukeskkonna kujundamist? Vastaksin, et täna kõik need loetletud igaüks omaette, oma konkreetses lõigus sageli head tööd tegevad ametnikud ja ehk veel enam arendajad, omanikud, igaüks jälle oma tükikeses – oma huvi silmas pidades. Tänast äraspidist olukorda ilmestab fakt, et näiteks Pärnumaal jõuab 97% planeeringutest Maavanema järelevalvesse ehk siis suur enamus väiksema astme detailplaneeringuid muudavad suurema astme ehk üldplaneeringut. Sooviksime justkui skandinaavialikku inimsõbralikku elukeskkonda, aga soovime seda saavutada ameerikaliku halduskorralduse ja õigusruumi kaudu – eraomand ja erahuvi on püha ja riigi ja kohaliku omavalitsuse sekkumise võime on minimaalne. Tooksin veel ka ühe näite, sellest kuidas kompetentsi ühe ministeeriumi sees on, ent tulemused jäävad sidususe puudumise tõttu valdkonnaga laiemalt saavutamata. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium koostas ja juhtis „Eluasemevaldkonna arengukava 2008-2013“ rakendamist. Arengukavas oli hulgaliselt meetmeid elukeskkonna arendamiseks alates planeerimise juhendite koostamisest, arhitektuurikonkurssidest kuni avaliku linnaruumi arendamise meetmetele. Ellu viidi peamiselt eluasemefondi renoveerimine – ehk siis suunati ca 90mln eurot elamute renoveerimisse (peamiselt energiasäästu saavutamise eesmärgil) – läinud aastatel väga oluline tegevus – ent julgeksin väita, tsiteerides presidenti – mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. Arengukava rakendamise ülevaates tõdetakse „Kõige vähem on saanud pöörata tähelepanu eluasemekeskkonna parandamise meetmete rakendamisele, ehkki ka see valdkond on oluline elukvaliteedi tõusu saavutamiseks. Majanduslanguse perioodist tulenevalt olid elukeskkonna parandamisele suunatud tegevused eelarvelise katteta ning tuleb tõdeda riigi ootustele mittevastavat panustamist elanikkonna ümbritseva elukeskkonnaga rahulolu tunde tõstmise ja miljööväärtuslike alade väärtustamise tegevuste toetamisesse.“
On raske uskuda, et elukeskkonna meetmete rakendamine jäi vahendite nappuse taha, sest renoveerimiseks leiti perioodi jooksul 17mln lisavahendeid, pigem usun, et jäi puudu otsustamisest, arusaamisest ja koostööst erinevate ministeeriumite ja ametnike vahel. Kui jätkame sarnaselt killustatud moel ja erialast tippkompetentsi kaasamata eesti elukeskkonna arendamisega, ei saavuta me soovitud kvaliteedihüpet.
Kultuuripärandiga tegeleb Muinsuskaitseamet, loodushoiuga Keskkonnaamet, infrastruktuuriga Maantee- ja Veeteedeamet. Maa-amet nagu öeldud, tegeleb täna peamiselt nii-öelda kahemõõtmelise keskkonna, ehk siis kartograafiaga, geoinfoga. Tundub siiski, et on jõudmas kätte aeg, mil hakkame looduskeskkonna kõrval võrdselt nägema ehitatud keskkonnas peituvat potentsiaali. Aastatepikkuse analüüsi tulemusel on arhitektid tegemas otsustajatele ettepanekut luua Maa-ameti asemel laiemalt ja elukeskkonna arengut sidusamalt juhtiv Ehitatud keskkonna amet. Arhitektide ja planeerijate ülesandeks jääb tagada, et sellest nii nagu koalitsioonilepe lubab saaks tõesti ruumilise arengu kompetentsikeskus, mille iga otsus muudaks eesti elukeskkonda inimsõbralikumaks ja riiki konkurentsivõimelisemaks.
