Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.
Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:
Jalutasin läbi valge lumemöllu linna. Puhastus. Sõna parimas tähenduses.
Istungjärk algas. Enne edasi astumist on aga inimesel vahel kombeks maha istuda ja tagasi vaadata – atra seada, nagu vanasti öeldi. Pühadeaeg andis aega mõelda ja rääkida sõprade-sugulastega, rääkida tahetakse. Aastalõpu meeleolud tundusid sel korral kohati sünged, mõnel puhul lausa apokalüptilised. Mingi seletamatu rahutus ja hirm valitseb. Olen loomult pigem homsesse vaatav, püüan analüüsida, mis ühe või teise emotsioonini on viinud, igast olukorrast aru saada, midagi sellest õppida, et targemana edasi minna. Asjade laiemasse konteksti asetamine, rahulik vaatlus ja analüüs aitavad alati.
Mäletan lapsepõlvest, nõukogude aja lõpust, et toona oli õhus hoomamatu raskus, ohutunne kuskil taamal, külma sõja hingus, võib-olla. Minu lapsemälus kangastub see juttudena punasest nupust, millele ühe või teise mehe vajutus elu maal hävitada võis. Mäletan, kuidas suvel Muugal suvitades karjääris mängisime ja suurte poiste räägitud salapäraseid õuduslugusid Tšernobõli tuumakatastroofist. Siis aga läksin kooli, varsti kolisin turvasadamasse Rootsi. Tagasi tulin 90te esmast heaolu loovasse optimistlikku VABASSE Eestisse. Täna tundub kohati, et vahepeal tekkida jõudnud Eesti inimeste turvatunne on kõikuma löönud. Kas ja millal see juhtus? Miks ja millal hiilis osadess meist näriv ohutunne? Ehk oli see kaks aastat tagasi kui kõik pingsalt jälgisime Ukrainas toimuvat? Venemaa ja Ukraina konflikt ja sellele järgnenud Venemaa ja Lääne-Euroopa suhete pingestumine tundus toona kohati uskumatu. Siis meenuski too lapsepõlve külma sõja tunne. Välispoliitika muutus päev päevalt pingsamaks. Sellised olukorrad tekitavad minus soovi rohkem teada saada, et paremini mõsta, mis ringilevivast infost on tõene, mis manipulatsioon. Räägin seda mitte informeeritud riigikoguliikme ega ammugi mitte julgeolekuspetsialistina, vaid pigem lihtsa pereemana.
Pagulaskriis tõi Eesti järsku päriselt Euroopasse. Ehkki massiimmigratsiooni ohtu Eestile täna kuskilt ei paista, jõudsid sellega seonduvad emotsioonid ja neist lähtuv rahutus ka meie väikesesse vaiksesse riiki. Mulle näib, et Pariisi terroriaktid ja aastavahetusel Kölnis toimunu mõjus inimestele eriti tugevalt, justkui puudutades mingeid ürgseid hirmukeskusi. Kuuldes teateid terroristidest Euroopas, ahistamistest Kölnis tunneme ohtu ja ühel või teisel moel, õigustatult ja õigustuseta seostame seda tahes tahtmata sõjapõgenikega. Ja siis levivad jutud Daeshi ehk ISISe plaanist maailm vallutada, kuskilt on kuulda venelaste osalusest selles kõiges. Tänu sellele tõstab Euroopas pead paremäärmuslus, mis omakorda nõrgestab ja pigem destabiliseerib riike ja nendevahelist koostööd.
Kas hirmud on põhjendatud, kuidas neist üle saada? Riigi roll on luua kõigile võimalikult hea keskkond, et igaüks saaks oma täit potentsiaali inimesena realiseerida. Positiivne stress ja edasipüüdlemine mõjub osadele hästi, aga halvav, näriv, seletamatu hirmutunne ei tule kindlasti ühiskonnale kasuks.
Aga veel massiimmigratsioonist – miks ei ohusta see täna Eestit? Eesti ei ole immigrantidele (ka sõjapõgenikele) atraktiivne, Eesti on kauge, väike ja mitte eriti kuulus riik, siin ei ole ees ei Süüria, Afganistani, Eritrea ega Iraagi kogukondi, mille põgenikud täna moodustavad enamuse rändajatest. Küll on suurenev Ukraina kogukond, kelle juurde sealse sõja eest pagevaid peresid on tulnud üha enam. Nende puhul on aga kultuurilise konflikti oht kindlasti madalam. Eesti sotsiaaltoetused on väiksed ja valitsusel ei ole ka plaanis ega võimalustki neid tõsta. Siinne elukorraldus nõuab siia tulija puhul selget teadmist sellest kuhu ja millisesse keskkonda ta tulemas on, seepärast võiks olla teretulnud need kes tulevad siia omal soovil, tahtes elada rahumeelselt, olla töökas. Nii ümberasustavate kui ümberpaigutatavate kui ise siia tulijate puhul on ka täna kõik need asjad eelduseks, et inimene Eestisse elama lubatakse ja ma ei näe ka ühtegi põhjust miks see muutuma peaks.
Ma ei ole ei ajaloolane, välispoliitika- ega julgeolekuekspert. Olen tänast olukorda arutanud paljudega ja püüdnud seda lahata oma teadmistest lähtuvalt. Kui vaadata maailma ajalugu siis on vist vägivalda siiski üha vähem ja haridus järjest enamatele kättesaadav. Mul ei ole seda eeldust kinnitavaid andmeid, aga see tundub tõenäoline, teades suurte riikide nagu Hiina ja eelkõige India arengut. Aafrikas ja Lähis-Idas toimuv on loomulikult muret tekitav, ent olukord ei ole uus. Rahvad on rännanud alati, ajalugu on vallutuste ja vägivalla lugu. Ikka on olnud võim, raha (maad ja varad) ja religion osati seotud vägivallaga. Muutunud on tänaseks ehk see kui palju me maailmas toimuvast teame, informatsiooni hulk, kvaliteet ja selle leviku kiirus. Kui kunagi piirnes teadmine oma hõimu, küla, rahva ja edasi riigiga, siis täna oleme oluliselt enam informeeritud. Nii on ka infomüra ja infosõja ulatus laiem kui kunagi varem. Elame mõnes mõttes infomullikes. Vaatamata suure pildi keerukusele, on positiivne, et Eesti on täna maailma täisväärtuslik osaline. Vaba, informeeritud ja vastutust kandev. Maailma olemus on minu jaoks see, et kõik on üks. Me ei saa end ümbritsevast füüsilises maailmas eraldada. Oleme globaalselt seotud nii kliima ja majanduse kaudu kui ka inimlikul tasandil. Samal ööl kui väidetavad “pagulased” Kölnis naisi ahistasid toimus üle maailma asju, millest ei tahaks teada, mis võiks ideaalis olemata olla. Ent mis ometi toimusid. Eestis näiteks jõudis politseisse samal ööl ca 60 koduvägivalla juhtumit – seda on liiga palju!
Milline siis on see tegelik tõde, kas on olemas lahendus? Kas tavakodanik saab, peab ja suudabki tänast olukorda adekvaatselt analüüsida, mõista, lahendusi pakkuda? Kuidas elada oma elu, mitte kartuses vaid turvatundes ja enesekindluses? Meil kõigil on soov ja õigus oma lastele pakkuda kindlustunnet, kuidas seda teha ise kartuses elades? Neid mõtteid vaagides meenub kadunud president Lennart Meri legendaarne tsitaat, mis (liiga) tihti olevikku kirjeldama sobib: “Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis”.
Meie ülesandeks on korraga kõige sügavamal ja kõige argisemal tasemel püüda elada laitmatult. Igaühel on kohustus püüda enda parema mina poole, ükskõik kas oma ühiskondlikus, pere, või muus rollis – inimesena. Riigi roll on nagu enne kirjutasin luua selleks võimalikult head tingimused läbi hariduse, tervishoiu, seaduste, maksusüsteemi jne. (Kahjuks on palju inimesi, kelle jaoks riik tänaseni seda veel teinud ei ole – näiteks samasoolised paarid ei saa end täna veel Eestis täiel määral realiseerida, ent töötame selle nimel, et see juhtuks. Samuti on meil palju teha puuetega inimeste ja tervishoiu alal.)
Laitmatuse juurde kuulub kindlasti informeeritus, analüüsivõime aga ennekõike headus, kui tahta kasutada budsitliku terminit – ületav mõistmine – mis sõnana ka ilma lisateadmisteta pakub mõtlemisainet. Dalai Laama, budistliku maailma liider ütleb nii ja arvan, et seda on raske umber lükata: Ole alati hea kui see on võimalik, see on alati võimalik.
Võibolla ei käitunud me riigivalitsuses laitmatult, kui pagulaskriisi ägenedes Euroopa kvoodijutuga kaasa läksime. Võtsime ehk liialt kaitsepositisooni, edastasime ebakindlust hakates arutlema, kas kvoot on õigesti arvutatud jne. Ehk oleks inimestele andnud adekvaatsema pildi ja suurema turvatunde kui oleksime öelnud julgelt ja selgelt välja, et Eesti on maailma ja Euroopa osa, kui on sõda, kriis ja pagulased, siis aitame vastavalt oma võimalustele ja seadustele ja ME SAAME SELLEGA HAKKAMA! Muidugi oli õiglase kvoodi nõue sisult sedasama, aga sõnumi edastamine keerulises kontekstis on omamoodi kunst.
Tagantjärgi on muidugi hea olla tark. Kommunikatsioonil on nagu enne arutlesin tänapäeval nii suur roll, sõnumeid võib küll ette sisu põhjalt vormida ent kontekst ja juures olev pilt, mis võib pärineda hoopis teisest kontekstist, võib anda hoopis uue varjundi, lausa tähendusegi. Infot aga tuleb anda. Ainult selgitustega sellest, milline on Eesti olukord selles küsimuses, mida meil tasub karta ja mida mitte, saab aidata meid edasi hirmudest, ehk ka tagasi reaalsete Eestis põletavate lahendusi ootavate küsimuste juurde. Sellest miks meid massiimmigratsioon ei ohusta kirjutasin. Kas pagulastest kui võimalikest kurjategijatest ja terroristidest võib rääkida. Kindlasti. Kindlasti on sõjapõgenike hulgas neid, kes seaduste järgi elada ei suuda. Seadused kehtivad kõigile, nii nagu karistusedki. Samuti võib kinnitada, et Eesti valib ka ümberpaigutatavaid põgenike hoolikalt, ega nõustu ilma dokumentideta ja taustakontrollita isikute vastu võtmisega.
Lisaks informeeritusele ja analüüsivõimele tähendab laitmatus ka seda, et ühtki inimest ei hinnata kellegi teise tegude järgi. Ehk siis ei usu, rassi, päritolu vms põhjal. Igaühele antakse võimalus end ise tostada, õppida, areneda, paremaks saada.
Luban endale veel ühe Dalai Laama mõtte ümberjutustuse. Keeruline on katta kogu konarlikku maailma siledama nahaga, lihtsam on endale pastlad jalga tõmmata. Mõte seisneb selles, et iga muutus saab alata üksikisiku tasandist, tema laitmatusest. Selle sisu määraku ühiskondlikus mõistes seadusruum, inimlikul tasandil igaüks ise. Vaadakem rohkem enda sisse, kontrolligem emda mõtteid, sõnu ja tegusid. Ka esmast turvalisust enda ja oma laste jaoks saame meie siin eelkõige luua igaüks ise. Olgu meil alanud aastal julgust vaadata enda sisse ja paremaks saada.
Ja olgu meil meelekindlust leppida asjadega, mida me muuta ei saa, julgust muuta asju mida saame ja tarkust nendel vahet teha. Järgmisel kuul tahaksin kirjutada järgmistest minu hinnangul Eesti tegelikest hädadest, kõik mingil määral omavahel seotud:
* kahanev rahvastik – mis tähendab tööjõupuudust, sotsiaalsfääri kasvavat osakaalu riigieelarves (lahenduseks peresõbraliku elukeskkonna jõulisem kujundamine, kontrollitud immigratsioon)
* väike siseturg, vähe sidemed naabritega (Venemaa kui problemaatiline naaber) – lahenduseks nt Tln-Helsinki raudteetunnel, Rail Baltica jne
* ettevõtluse vähene innovaatilisus, väike tootlikkus
* struktuursed probleemid, nt sooline ebavõrdsus sh meeste madal haridustase, kehvem tervis, kõrge riskikäitumine, kõrgharitud naiste panus majandusse väike jne…
Seniks ikka head,
