Niinimetatud „katuseraha“, milleks nimetatakse riigikogu liikmete ettepanekul riigieelarve teise ja kolmanda lugemise vahel tehtud rahastamisotsuseid, on üsna levinud nähtus mitmes teises riigis, seda nii Euroopas kui ka USAs. Ehkki menetlusnüanssides erinevad, ühendab neid üks defineeriv joon- tegemist on riigieelarve menetluse käigus tehtud muudatusettepanekutega, millega sageli suunatakse riigieelarve eraldisi ettepaneku teinud liikme toetajatele ja/või valimisringkonna infrastruktuuriobjektide, ülikoolidele, teadusasutuste, kodanikuühendustele vms.
Detailsemad võrdlevad ülevaated ja analüüsid erinevate riikide praktikatest „katuserahade“ jagamisel siiski puuduvad, kuna tegemist on üsna läbipaistmatu otsustusmehhanismiga, kuid ajakirjanduse ja Euroopa parlamentide vahelise võrgustiku poolt kogutud andmete abil võib teatud ulatuses leida ja üldisi kirjeldusi ja protseduurireegleid rahaeraldiste tegemisel.
„Katuseraha“ jagamist nimetatakse USA-s laialdaselt levinud väljendi „pork barrel politics“ abil, Inglismaal seevastu kasutatakse terminit „earmark funding“; Soomes on kasutusel mõiste „joululahjarahoja“. Katuserahade jagamine üksiksaadikute poolt on levinud näiteks ka Norras, aga ka näiteks Tšehhis, Ungaris ja Poolas, Horvaatias jne. USA-s ja Inglismaal on tulenevalt valimissüsteemist (enamusvalimised ühemandaadilistes ringkondades) parlamendi liikmetel oma valimisringkonda rahaeraldiste suunamine väga oluline valimisteema ning seetõttu ka pikaaegne traditsioon. USAs vormistatakse „põrk barrel“ tehingud läbi muudatusettepanekute spetsiaalsetele eelnõudele (appropriations bill), mis suunavad föderaalvalitsuse institutsioonide, agentuuride ja programmide raha.
Norras on riigieelarve parlamendimenetluse faasis muudatusettepanekute tegemine riigieelarvesse üsna täpselt reglementeeritud. Sihteraldusi tehakse sealses parlamendimenetluses läbi teiste alatiste parlamendikomisjonide esitatud muudatusettepanekute, kusjuures kõik muudatusettepanekud peavad lähtuma neile seatud kokkuleppelisest ülempiirist. Komisjonide poolt tehtud muudatusettepanekuid, mis sageli sisaldavad ka suunatud rahaeraldisi infrastruktuurile, kodanikuühendustele vms arutatakse tõepoolest vastava komisjoni istungil. Kõik sellised muudatusettepanekud peavad sisaldama katteallikaid e vajalik on ära näidata kas muudatust finantseeritakse maksutõusu või teiste kulutuste vähendamise arvelt. Muudatusettepanekud komisjonidest kogutakse kokku riigieelarvet menetlevasse rahanduskomisjoni, kokkuvõttes läheb eelarve resolutsioonina täiskogu ette hääletusele detsembri keskpaigas. Samuti on Norras säilinud võimalus teha muudatusettepanekuid riigieelarve eelnõusse ka üksikliikmetel, kuid selliste ettepanekute arv on väga limiteeritud.
Soome Eduskuntas on olnud kauaaegne tava (alates 1992. aastast) parlamendi üksikliikmete poolt valitsuse eelarveseaduse eelnõule omapoolsete ettepanekute lisamiseks. Tõsi, majanduslanguse e „lama“ tingimustes jäi see tava kiduma ja jõulukingituse terminoloogiast tasapisi loobuti.
Valitsusse kuuluvad koalitsiooniparteid on aga viimastel aastatel sarnase „katuserahana“ eraldanud umbes 50 miljonit eurot, millest umbes 9-10 miljonit eurot moodustavad sõjaveteranide toetused. See vaadatakse valitsuses – ministeeriumide vahel – eelnevalt läbi ja siis koguneb Soome parlamendis midagi meie vanematekogu taolist.
Viimase aastate tavasid on nö. mitteformaalses vormis oma blogis valgustanud Soome roheliste esindaja Osmo Soinivaara (parlamendiliige aastatel 1987-1991, 1995-2007 ja 2011-2015), kes loetleb blogis nimeliselt üles nende kuue parlamendipartei esindajad, kes need valitsuses 80 miljoniliseks paisunud taotlused pidi mõne päeva jooksul 50 miljonile maha lõikama. Selle mitteformaalse parlamentaarse tegevuse nimetus oli Soinivaara kokkuvõtte info kohaselt „second opinion“, lisades, et selle summa võtab rahandusministeerium igal aastal välja ja eelarvearutelud parlamendis toovad samas suurusjärgus summa eelarvesse jälle tagasi. Jutta Urpilaise (oli sel ajal Soome rahandusminister, peaminister Jyrki Kataineni asetäitja ja ühtlasi SDP esimees) selgitus sellele tegevusele oli nende kulude ühekordsus, misläbi need kulutused tulebki Urpilaise arvates lisada igal aastal uuesti. Soinivaara arvab, et parlamendi liikmel peabki olema rahandusministeeriumist -tehnokraatiast – erinev arusaam eelarve koostamisest ja õigus nö. „oma käega“ teha iseseisvaid otsuseid.
Näiteid Soome katuserahade valdkondadest ja nende rahastamise proportsioonidest 2012. aastal:
Valitsemine ja turvalisus – 3,55 milj. EUR
Haridus ja teadus – 10,305 milj. EUR
Eluaseme ja keskkonnateenused – 3,98 milj. EUR
Töötamine ja hõive – 5,4 milj. EUR
Kohalike omavalitsuste toetused – 7,15 milj. EUR
Transport – 11,5 milj. EUR
Põllumajandus, metsandus ja kalandus – 3,35 milj EUR
Eduskonna sõjaveteranide toetus – 9 milj EUR
Kõik kokku: 50,9 milj. EUR
Allikad:
http://www.soininvaara.fi/2012/12/01/valiokuntavastaavat-tekivat-budjetin/
ECPRD päring nr 1674 „Earmarks” or Specific Budget projects requested by MPs” https://ecprd.secure.europarl.europa.eu/ecprd/secured/detailreq.do?id=120148
Liitu uudiskirjaga:
