Otsides Tallinna väravast Tallinnat – Porto Franco vabasadamast olemise ja liigutamise vabadust
Minu jaoks seisneb arhitektuuri võim selles, et ta saab inimeste elu paremaks teha. Hea arhitektuur ei ole äri ja ettevõtluse vastand või takistus nagu vahel kiputakse arvama.
Hea ja parem on siin kontekstis see, mis loob eelduse õitsvale ärile ja ettevõtlusele soosides inimeste kohal viibimist. Aga mil viisil? Kas lootes pelgalt sellele, et siia saabuvad nagunii miljonid kruiisituristid ja kui õues ulub kivikastide, klaasseinte vahelises läbitöötamata sama kivises ruumis pelgalt tuul, siis suunduvad nad ehk seda enam poe sooja ostlemisembusesse?
Või hoopis läbi ümbritsevaga hästi seotud, nii külaliste kui kohalike jaoks tervislikku liikumist soodustava linnaruumi – jalgsi-, jalgrattaga liikumist, olemist, istumist, astumist võimaldava, kõiki meeli kaasava, elamusi pakkuva, parimaid ilmakaari, klimaatilisi tingimusi kavalalt kasutava, esteetilise, jätkusuutliku materjalikasutusega, üllatava, osalema kutsuva kohtumispaiga loomise?
Juba suvel märkasin, et admiraliteedi basseini ümbrusesse kerkisid kraanad. Huvitav, kuigi arhitektuurieluga üsna kursis, ei ole kuulnud, et keegi oleks juba siin konkurssi võitnud. Kuu aega tagasi kui vundamendiaugud juba üsna sügavad, ütleks üks tuttav arhitekt,et kohe on konkursi tähtaeg. Kaheldav kas konkurss samal ajal kui kraanad juba kuid möllavad on ikka mõistlik ettevõtmine? Tänaseks tundubki, et toimis vormiliselt ehk küll mitte korruptiivne, aga ilmselge jokk-skeem, kus arhitektuurikonkurss tehti lihtsalt selleks, et eelnvalt ostetud lahendus avalikkusele hea ehk siis välja valitud ja välismaise lahendusena maha müüa. Tallinna linnavalitsus kui elukeskkonna kujundamise ja planeerimistegevuse eest vastutav organ, tundub, et oli ehitusõiguse juba ammu maha müünud, sest vaatamata kõigele ei taha uskuda, et linnaplaneerimisamet nii ebakompetentne on, et nad päriselt arvasid, et sellise protsessiga saab parima lahenduse.
Kas peaksin leppima sellega, et Tallinnast ei saa kunagi euroopaliku inimsõbraliku linnaruumi ühtlast olemismõnu pakkuvat päikeselinna? Ei saa uskuda, et siinne omandivorm ei võimalda seda. Kas siis konkurents on siinmail nii väike, et kasumi genereerimiseks üldse tegelikku kvaliteeti pakkuma ei pea? Igatahes on arendajate ja linna susservusser meile kesk seda, mis võiks olla Tallinna värav poetamas taaskord üht hiiglaslikku junni, nimega Porto Franco.
Kõlab põnevalt, eks? Turundustöö, mis keskpärase ajast ja arust identiteedita kaubanduskeskuse olemuse kenasse kastmesse peaks peitma, on vägev. Lisaks põnevale nimele Londoni arhitektid ja võidutöö nimi “1959” viitamas trendikale ja ka päriselt kvaliteeti ja läbitöötatust sisaldavale 50te aastate disainile.
Mälestused on olulised. Sest siis lisandub ja põimub füüsilise reaalsusega emotsionaalne, kõik meeled on aktiivsed hetkes, mil tekib mälestus. Milline saab olema mälestus viibimisest selles paigas? Mälestus Tallinna väravast? Kas identiteeti saab pelgalt sõnadega külge pookida?
Kas loodavas linnaruumis on midagi, mis on identiteeti loov? Kas siia tuleb midagi, mis lisaks ostetud kaubale, üldse meie meeli sedavõrd liigutaks, et mälestus formeeruks? Kas nii nagu sajanditevanune Tallinna Vanalinn kutsub tänagi end kaema ja süübib külaliste mällu, nii nagu on temas koht ka kohalike mälus. Mäletan tänaseni, milliseid sõnapaare pühendasin vanalinnale 9.klassi kirjandis varakevadisest hetkest, kus vanade majade kolletunud värvid eredas valguses särama lõid.
Tegelikult olen ma ikkagi optimist ja tean, et Tallinnal on oma tee. Kui ühte kohta ilmub reostus, siis paistab kõrval olev ehk seda puhtamana. Mõtlesin täna tükk aega sellele, et Viru Keskus on ilusat valget värvi. Vanalinnas, miljööaladel, Tallinna “mägedel” on identiteeti ja potentsiaali niipalju rohkem, kui nendel õnnetutel 3d piltidel, kus ilutsevad sinna copypasteitud inimkujud ja kuskil mujal, kellegi teise disainitud punased lambid, mida sinna kunagi ei tule. Linnad piltidel, peades ja südameis. Sellest, mis meie jalad ka sinna päriselt astuma paneks, peaks kirjutama pikemalt. Ongi kirjutatud, näiteks Jan Gehli raamatus “Linnad inimestele”. Tundub, et ei Porto Franco arendajad, arhitektid ega zhürisse istutatud spetsialistid, seda lugenud ei ole. Küsimus jääb – Tallinna linnavalitsus muide ma arvan, et on lugenud, aga millele siis tuginevad nende olulised otsused?
Liitu uudiskirjaga:
