Juuni aruanne.

Yoko Alender

Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.  

Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.

Kõigepealt seaduseelnõudest. Kuna oli kevadise istungjärgu viimane kuu saime üksjagu olulisi eelnõusid lõpuni menetletud ja vastu võetud. Eelnõudest haldusreform, erakooliseadus, aga ka näiteks arenguseire ümberkorraldamine ja välismaalaste seaduse kaudu mitmed muudatused, mille eesmärk on soodustada ja lihtsustada Eesti ühiskonnale ja majandusele lisandväärtust andvate talentide Eestis viibimist, elamist ja töötamist.

Juunis toimus riigikogus Eesti Metsa- ja Puidutööstuse poolt korraldatud puidukonverents. Räägiti sektori tervisest, muredest, üheks neist kvalifitseeritud tööjõu kehv järelekasv. Lahenduseks sellele soovime sügisel ette võtta kutsehariduse õpipoisi õppe kaasajastamise, järgides veel enam nn saksa mudelit ehk duaalõpet, kus suurem osa õppest toimub ettevõttes ja ettevõtja roll õppekava koostamises ja õppe läbiviimises on märkimisväärne. Sama mure on paljudel tööandjatel, võiks isegi väite, et tööjõupuudus on hetkel üks suurimatest Eesti ettevõtete arengu piduritest. Huvi kaasa lüüa kaasaegsema kutseõppe korraldamises on samuti üles näidanud tööandjad restorani- ja hotellisektorist, kellega samuti sel teemal kohtusin.

Riigi Kinisvara AS nõukogus tegeleme ettevõtte uue perioodi (2017-2020) strateegiaga. Raporteerin, kui tunnen, et oleme luude peale liha ka kasvatanud.

Päris intensiivseks kujunes see kevade lõpp. Et ma teile oma tegemistest aru anda olen lubanud, ei saa jätta kirjutamata ka No saagast. Avalikkuse ette jõudis teadmine, et No-teatri juht Tiit Ojasoo peksis teatri hoovis oma õpilast, kelleks oli noor naisterahvas. Järgnes ka kriminaalasi, mis jõudis kokkuleppemenetluseni. Pidasin elementaarseks, et peale sellist juhtumit võtab riigi asutatud teatri juht oma tegude eest vastutuse ja asutuse edasise käekäigu eest hea seistes ja säästes ohvrit järgneva avaliku huvi eest astub viivitamatult tagasi. Seda aga ei juhtunud, teatri nõukogu ei pidanud esialgu vajalikuks probleemi arutada, hiljem otsustati, et teatrijuht võib jätkata. Kirjutasin pöördumise, mille allkirjastasid ka kõigi teiste riigikogus esindatud fraktsioonide osad liikmed. Avalikus asutuses ei saa peale sellist usaldusekaotust jätkata juhina. Millise signaali oleks teatrijuhi jätkamine andnud ohvrile ja kõigile neile teistele paljudele naistele, kes on või on olnud samas olukorras? Andestamine ei ole siin asjakohane kategooria, see on eraisikute vaheline asi. Küll aga usaldus. Et juht sellises olukorras saab asutuse ja töötajate juhtimisega edasi minna, et usaldus nii juhi kui tema poolt juhitud asutuse vastu sellises olukorras säiliks, kuidas oleks see võimalik?

Järgnenud debatti pikemalt lahkamata tõden, et õppisin sellest nii mõndagi. Ehk ka enda piiride kohta.

Üks tuttav kommenteeris: “Ma oleksin olnud vihane kui sa oleksid vaikinud. Kas mul on kahju, et osad sind sekkumises süüdistavad? Ei ole, ise läksid poliitikuks, ega vastutus ei peagi kerge olema.”

Mõtlesin ja analüüsisin ka milliseid väärtusi aastal 2016 Eesti ühiskonnas tähtsaks peame. Kas minu jaoks on olulisem inimene või kunst? Kas saab vaikides vaadata ja oodata, et ükskord midagi muutuma hakkaks, või tuleb siiski sekkuda ka siis kui see on raske, ebapopulaarne? Kas loeb see, kes midagi teeb või ütleb, või see, mida ta teeb või ütleb? Veel nädal tagasi kommenteerisin kolleeg Mihkel Raua lahkumist, et riigikoguliikmel on võimalusi rääkida küll ja kuvand ei ole määrav. Nädal hiljem sain valusa õppetunni. Samas on minus siiski säilinud lootus, et ehk kasvame läbi nende valusate murdumiste ühiskonnana. Ehk muutub tasahilju iseenesestmõistetavaks, et juhil on vastutus ja usalduse kaotanuna tuleb vastutus võtta ja saab hakata usaldust uuesti üles ehitama. Oleme ju viimasel ajalgi näinud mitmeid juhtumeid, kus peale näiteks korruptsioonikahtlustusi või väärtegusid on avalike asutuste juhid vastutuse võtnud ja ametist lahkunud. Miks siis vägivallajuhtumi ja riigi poolt asutatud teatri puhul teisiti reageerima peaksime? Kas oleksime aktsepteerinud juhina jätkamist kui tegemist oleks olnud ülikoolijuhi, haiglajuhi või mõne muu avaliku sektori juhiga? Samuti – kui teatrijuht oleks toime pannud korruptiivse teo teatri avaliku rahaga, kas siis õigustaksime tema jätkamist? Kindlasti on ka neid juhtumeid, millest me ei tea, sest enamus ilmselt ei jõua ei kriminaalasjani ega avalikkuse ette, ent siin juhtus nii üks kui teine.

Küsisin nõu ka vanadelt Rootsi tuttavatelt, kuidas selliste teemade käsitlemisel sealne ühiskond käitub. Tõdeti, et seal on see aeg möödas, kus vägivallajuhtumite puhul haletsetakse ründajat ning suudetakse näha olukorras ka ohvrit. Tema on ju lõppkokkuvõttes see, kes kannatab kellegi käe läbi, haavad jäävad ilmselt muidugi mõlemale, ent siiski vastutab vägivallatseja. Oleme tahtmatult saanud selle tragöödia pealtvaatajateks, mis ei olnud teater. Aga nii me reaalsuses olemegi ühiskonnas kõik omavahel seotud. Vägivald sünnitab ainult vägivalda. Peame püüdma neid ringe murda. See on meie võimalus ja kohustus inimesena.

Põhja-Tallinna halduskogus on ka vaatamata saabuvale suvele arutelu all palju küsimusi tekitav teema, nimelt süstlavahetuspunkti, tegelikult kogu HIV-ennetustöö punkti kolimine Erika tänavlt Paldiski maanteele. Erika tänava punkt töötas selles asukohas pea kakskümmend aastat, ent viimasel ajal aktiviseerusid majaelanike protestid. Erika tänaval asus punkt tõepoolest suure elumaja alumisel korrusel. Külastasin seda ka ise, Nelli Kalikova ja Indrek Kalikov tutvustasid mulle keskuse tegevust. Uus Põhja-Tallinna linnaosavanem aga lubas ametisse asudes sealsetele elanikele 100 päeva jooksul punkti sulgeda. Uuriti uusi asukohti ja tehti otsus keskus viia üle Paldiski maantee 36a eraldiseisvasse hoonesse. Loomulikult tekitab sellise funktsiooni toomine ükskõik millisesse piirkonda läheduses elavatele linlastele muret. Samas ei saa teenust viia kuhugi, kus ei ole neid, kellel teenust tarvis. Süstlavahetuse eesmärk on lisaks nakkushaiguste ennetamisele ka see, et narkomaanid toovad kasutatud süstlad tagasi punkti, et saada uusi puhtaid, selmet visata eelmised kuhugi parki või tänavale. Absurdne on muidugi see, et otsus tehti linnavalitsuse poolt enne võimaliku uue asukoha avalikustamist juba ära, eile said nii halduskogu liikmed, kui kogunenud elanikud tagantjärgi küsimusi esitada. Tegelikult tundus mulle toimunud rahvakoosolekul, et linnaosa valitsejad panid lihtsalt rasket tööd tegevad spetsialistid tanki (nemad pidid vastama inimeste teravatele küsimustele), et probleemne teenus oma valijate õuelt mujale kolida. Võimalik, et kohalikud selle kiire ja kaasamiseta tehtud otsuse ka kohtusse kaebavad. Kindlasti jätkub elanike surve ka selleks, et linnaosavanem ka peaks eile antud lubadust uues asukohas korda saada tänavavalgustus ja rakendada teisi meetmeid, mis tagaks sealsete elanike turvalisuse.

Lõpetaks siiski positiivse noodiga, ehk ühest vahvast algatusest, kus sain võimaluse osaleda. Nimelt toimus Eesti (võibolla isegi maailma) esimene organisatsioonide väitlusturniir Punkt. Arvan, et argumenteeritud ja sisukas arutelu on samuti üks oluline viis nii meie ettevõtete konkurentsivõime kui ka ühiskonna igapäevaselt tunnetatud heaolu tõstmiseks. Arenguruumi on meil kindlasti, aga me oleme väga õnnelikud, et meil on juba aastakümneid Väitlusselts ja sealt välja kasvanud Speaksmart, kes korraldab väitlusklubisid ja treeninguid üle Eesti, nii koolides kui ettevõtetes. Ootan juba järgmise aasta turniiri ja soovitan teilgi mõelda, kas saaksite oma ettevõttes asutada väitlusklubi ja juba 2017 aastal Punktil osaleda.

Pisut väsinuna, tegelt ikka täitsa läbinuna 🙂 soovin teile ja meile, kõigile kosutavat päikeseaega. Et ikka jätkuks usku paremasse homsesse. Kirjutamisteni!

LasnaViljaAed

Teel tööle