Juulikuu aruanne. Südasuve lopsakast aiast.

Yoko Alender

Yoko kui rahvasaadiku blogi/vlogi, ehk riigikogu liige kirjutab ja jagab videoformaadis valijatele mõtteid sellest, mis toimub Toompea saalides, Tallinnas, Eestimaa eri paigus ja tema mõtetes ning annab aru, kas ikka jagub aega ja tahtmist jõuda vahepeal ka Sisemise Rahu Väljakule.  

Olete palutud edasistel korralistel ja erakorralistel sündmustel osalemiseks liituma uudiskirjaga:

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.

Maailm on sel suvel hapukurgihooajast kaugel. “Olen väsinud elamast huvitaval ajal”, kirjutas täna üks sõber sotsiaalmeedias. Jah, selline tunne tõesti kohati on.

Alles toimus Nizzas, Prantsusmaal järjekordne terrorismiakt ja täna öösel püüdis osa sõjaväest Türgis vägivaldselt enda kätte võimu haarata. Türgi uudised tegid keset ööd eriti ärevaks, ehkki on ilmselt tegemist Türgi sisepoliitikaga, oleme siiski praegusel ajajärgul maailmas kõik teineteisega nii seotud ja Türgi ei ole kuskil kaugel, on siinsamas meie Euroopa Liidu piiril. Türgi on Nato suuruselt teine riik. Ma ei ole välispoliitika ekspert ja ega eksperdidki veel oska täpselt lahti seletada, mis seis seal on, kas keegi mõjutas ka väljast, mis saab edasi, kes siis ikkagi on Türgis ka need nö läänemeelsemad, liberaalsemad jõud… Eks uus nädal toob rohkem analüüse ja arvamusi. Seniks soovitan mõtteainet pakkuvat, küll pikka ja kohati süvitsi minevat, ent siiski paeluvat kirjatükki rahvusriikidest.

Mina tuulutasin end möödunud istungjärgu pingest vabaks viies lapsi autoga läbi Rootsi Norrasse sugulaste juurde. Tiirutasin tuhat kilomeetrit mägedest üles, kohapeal ronisime samuti iga päev ja siis jälle teine tuhat tagasi. Lastel ja sugulastel rõõm taaskohtumisest. Teepeal näitas end Norra kui vana Euroopa: väikesed linnakesed, hõredate keskustega, siin seal jalutamas mõned ilmselt üsna värskelt sisserännanute pered. Kauneimad olid kohad, kus oli alles vana nafta-eelset asustusstruktuuri, samuti eristus selgelt üks linnake, kus ajalooliselt asusid hõbedakaevandused, tänapäevane rikkus aga tulnud seal asuvast relvatehasest. Mõtlemapanev. Tundsin iga päevaga süvenevat veendumust, et tahangi tagasi Eesti avarusse ja linna, tahan käia jala, joosta, kohvitada ja sõita jalgrattaga, tahan näha teisi inimesi, mitte sõita autoga peensuseni hoolitsetud majakesest kohaliku kaubanduskeskusesse või sõita autoga matkama. Nagu reisid ikka teevad puhastas ja värskendas ja tõi see retk enda juurde tagasi küll.
Maailm on meil ühine, seotud oleme kõik, mõtlema peame globaalselt, ent tegutsed saame eelkõige lokaalselt, tehes seda, mis meile korda läheb, arendades end ümbritsevat.

Tagasi kodus Tallinnas oli rõõm jalutada elavas vanalinnas ja veeta õhtu Telliskivi loomelinnaku avalikus ruumis, kus õhtune elu kees. See on hea elukeskkond, mis on sündinud tõepoolest rohujuure tasandilt. Põhja-Tallinnas rõõmustatakse veel ka kodanikuaktivistide idee põhjal Noblessneri, Kalaranna arendajate, RKASe ja linnavalitsuse toel sündinud Beetapromenaadi valmimise üle. Küünikuna võiks muidugi mõelda, et kui oli vaja peale Reidi tee jama kohalike rahustada leidis linn ka hõlpsasti vaja mineva 50 000€. Aga tore ikkagi. See paneb lihtsalt mõtlema, kui palju on Tallinnas potentsiaali, kui linnavalitsus vaid tahaks ja päriselt lülitaks sisse inimsõbraliku, tervisliku ja elava linna arengukäigu. Tallinn toimib koos ümbritseva Harjumaaga ja teda tuleb nii ka arendada. Puudutab see ühistransporti, asustuse planeerimist, töökohti, haridust jne. Tallinnast peab taas saama pealinnana Eesti riigi vedur, nii saab heaolust osa kogu riik. Tallinn ja riik ei ole konkurendid vaid ühine tomimisväli, mille vältimatu süda ja kese on pealinn, mille areng omakorda saab tagatud, kui on olemas head ühendused Helsingiga, nii tekib konkurentsivõime regioonis. Konkurentsivõime tagab elukeskkond, mis soosib kohapeal toimetavat, tarbivat, elavat, liikuvat, tervisliku eluviisi.

Tallinna mastaap, vahemaad, tasasus ja avarus võimaldaksid jõuda
liikumisviiside eelistuste osas 10 aastaga selleni, et: 1/3 liigub jalgrattaga, 1/3 jala + ühistranspordiga ja ainult 1/3 autoga. Sisuline eesmärk oleks Tallinn Euroopa elamisväärsete linnade tipus.

10 asja, mida mina võtaks selle arengu aluseks Tallinnas:

1) Alustuseks elementaarsed asjad korda: jalakäigu ja rattateed, pingid, pingid ja veelkord pingid, tänavavalgustus, tänavate puhastamine järjekorras jala-, jalgratta- ja siis autoteed. Kõiki kaasav ja ligipääsetav, mitte ainult liikumist, vaid ka olemist võimaldava tänavaruumi järkjärguline välja ehitamine kesklinnas ja miljööaladel ja teistes elupiirkondades.

2) Asustuse planeerimisel eelistada olemasolevate eriti kesklinna tiheasustusalade tihendamist ja piirkondades funktsioonide, elanikkonna vanuselist- ja sotsiaalset mitmekesisust. Mõjutada saab ehitusõiguste andmise kaudu planeeringutes tänavatasandil äripindade rajamise nõuetega.

3) Planeeringutes kesklinnas ja miljööaladel parkimiskohtade rajamise nõuetest loobumine, samal ajal jalgsikäidava, jalgratta- ja ühistranspordi eelisarendamine. Arendustes nt rattaruumide, rattaparklate (Bikeep stiilis) rajamise nõue, avaliku ruumi arendamist, läbipääsude tagamine.

4) Ühistranspordivõrgu pika-ajalise arengu plaan, kas on õigustatud ühistranspordivõrgu radiaalsus või on tänased trajektoorid ja liikumised teistsugused, kuhu uued trammiliinid, kas peaks siiski jääma ka diiselbussidest vähem saastav troll? Lisaks kergemaks kiiremaks, mobiilsemaks elektri/marsruuttakso variant, mis oleks kesklinnas paindlik takso ja bussi vahepealne lüli? Ja lõpuks – kas tasuta ühistransport ikka õigustab end, kui sel moel ei jagu vahendid investeerida piisavalt, et kvaliteet ja mugavus oleksid sellised, et ühistranspordist saab tänase autokasutaja jaoks tõsiseltvõetav alternatiiv?

5) Korraliku ühistranspordivõrguga koos töötava rendiratta süsteemi välja ehitamine (ei piisa 100st jalgrattast ja 10st laenutuskohast, siis see süsteem lihtsalt ei hakka kohalike jaoks tööle).

6) Kesklinnas sõidukiirus 30km/h, miljööalade väiksematel tänavatel hooviala ehk 20km/h

7) Kesklinna jalgrattavõrgustiku väljaehitamine, koos teede, tänavavalgustuse ja Bi-Keep stiilis rattaparklatega.

8) Kesklinna ja miljööalade ol.olevate jalakäiguteede- ja tegelike liikumistrajektooride analüüs, koos uute pääsude avamisega, kus vaja ja ülekäiguradade juurde- ja ümber kujundamisega selliselt, et neid on piisava tihedusega, turvaliselt ja välja valgustatult.

9) Koostöö kohalike kogukondadega avaliku ruumi kujundamisel läbi asumiseltside ja planeeringumenetlus halduskogudes (tegeliku kooskõlastuskohustusega, mitte ainult soovituslikult nagu täna).

10) Tallinnas on Euroopas enim kaubanduspinda elaniku kohta. Alles valmis Ülemiste, juba on antud luba nii Norde Centrumile kui Rocca al Mare Keskusele oma mahtu kahekordsitada. Nüüd aitab. Kaubanduskeskused omavad loomulikult teatud funktsiooni, ent nad ka vaesestavad ümbritsevat alaviliku ruumi, kodulähedaste teenuste ja esmatarbekaupade pakkumise valikut. Järgmise 20 aasta jooksul ei oleks põhjust anda täiendavaid ehituslubasid suurtele kaubanduskeskustele. Suunaks peaks edaspidi olema kohaliku, eelkõige asumi elanikkonda teenindava avaliku ruumi ja väikeettevõtluskeskkonna arendamine.

Nonii. Kirjutage mulle, kui teil on mõtteid, mida pealinnas tegema peaks. Juba aastal 2006, kui Kunstiakadeemia tudengina Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapanekut Joint Space tegime, mõtlemise sellise kaasamistööriista ja uut laadi planeerimise peale. Nüüd 10 aastat hiljem saavadki Põhja-Tallinna inimesed suve jooksul kaardile märkida, milliseid arenguid nad oma kodukohas näha sooviksid, mõelge ja pange märk maha – Tallinn on me ühine kodu.

Kirjutamisteni ja ilusat sooja jätku!