Naisteleht 14.11.2008
«Ma ei tea, mis isast Eestis saanud oleks…» mõtiskleb Yoko Alender, muusik Urmas Alenderi tütar. Kunagi kõik Eesti lavad pilbasteks rokkinud mees vaevles elu viimastel aastatel hingevalus. Tütar arutleb, kas Estonia traagilise hukuta oleks tema isast legend saanud.
Aastal 1989 pakkis Urmas Alender kõik oma asjad Eestis kokku ja kolis koos toona kümneaastase tütre Yokoga (29) ära. Rootsi, lootuses, et seal on elu roosilisem ja kulgeb juba varem sinna sõitnud abikaasa Helje Kaskeli kõrval paremini.
Siin ei olnud Urmasel enam midagi: menubänd Ruja oli kaks aastat tagasi laiali läinud ja perele tõi ta leiva lauale juhuesinemistega, mis professionaalses plaanis ei pakkunud just palju.
Yoko jutustab, et poliitiliselt ja majanduslikult raske aeg ei soosinud muusikute tegemisi ja rahvastki käis kontsertidel vähem. Ühele isa kontserdile ei tulnud mitte ainsamatki inimest! Urmas elas seda tütre sõnul üle väga rängalt ja 1980ndate lõpus napsitas üsna kõvasti.
Rootsis oli elu väliselt rahulik, isegi idülliline. Kuid siiski, mere taga oli Urmas alguses täiesti tundmatu artist. Alles hiljem sai temast hinnatud trubaduur. Abikaasa Helje lahkus 1992. aastal samuti ja nii jäidki isa ja tütar kahekesi. «Ma olin isaga hommikust õhtuni koos ja nägin, kuidas ta piinleb,» meenutab tütar.
Sisemist rahu isa ei leidnudki, emotsionaalselt oli tal raske, usub Yoko.
Igatsus Eesti järele
Lisaks lahkunud abikaasale piinas Urmast ka igatsus Eesti järele, meenutab Yoko. «Vaatasin teismelisena, et mis kummalised tüübid need on, kellega ta suhtleb. Muidu poleks ta elu sees nendega suhelnud, aga nad olid eestlased ja isal oli Eesti-nälg…» jutustab ta.
Tagasi Eestisse kolimine polnud aga enam mõeldav. «Kui raske oli pärast välismaal veedetud aastaid Eestisse tagasi tulla ja artistina taas oma positsioon leida, sellest võivad ju rääkida nii Rannap kui Mägi,» nendib Yoko. Nii piirdutigi vaid külaskäikudega, ehkki kolimise teema oli päris tihti päevakorral.
Hukk viis rahva südamesse
Pakkumine asuda tööle Roosti-Eesti vahet sõitval laeval, tuli Urmasele kui taeva kingitus, see oli pääsemine ummikust. Kuigi jah, varem tuhandeid fänne hullutanud mehele polnud see teab mis karjäärihüpe, kuid vähemalt andis see talle võimaluse Eestile lähemal olla.
Estonial sai Urmas kaasa teha ainult ühe reisi. Laeva traagiline hukk 1994. aasta sügisel muutis ta eestlaste jaoks legendiks ja nüüd elab tema muusika juba väga jõuliselt omaette edasi.
«Aga kui ta poleks surnud, kas ta siis oleks olnud elav legend nagu Rannap või teised?» küsib Yoko. «Ma ei kujuta seda ette, ei näe oma kujutluses mingitki pilti… Olen sellele palju mõelnud. Aga kogu seda tema loomingu fenomeni, nii nagu kogu Ruja loomingutki, ei saagi justkui analüüsida. See on nagu tabamatu ime,» arutleb tütar.
